Tundmatusse.

Ei saa öelda, et minu organismis pesitseb tavapärane moodne reisibakter.
Vähemalt mitte selline, kes sunniks igal vabal hetkel seljakoti haarama ja vähese rahaga pöialt viibutades laia maailma õnne otsima minema. Minu bakter nõuab pisutki mugavust, nõtkust, pehmust, laiskust ja enesega rahulolu.

Ma teadsin juba pikemat aega, et sellel suvel tahan tagasi Itaaliasse minna. Jälle! Ma ei tea kuidas, aga ta tõmbab mind nagu magnetiga. Võib-olla on see tõde, et kes on käinud Toskaanas (ja pole veel jõudnud Kashmiri), peab seda tingimusteta maapealseks paradiisiks.
Jah, ma tahtsin maanduda Firenzes, peatuda paar päeva mõnes väikeses odavas kuid alati stiilses vanalinna hotellis ning sukelduda sellesse võrratusse renessanssaega, mida Firenze igal sammul õhkab. Seejärel tahtsin ma üürida auto ning sõita tundmatusse, valimata teid ja valimata peatuskohti, et minna sinna, kuhu süda soovib. Cortonasse või Montepulcianosse või kuhu iganes. Kuhu iganes mulle meeldib.
Magnet oli küll võimas, kuid miski muu kiskus asju kuidagi teisiti.

Seejärel tahtsin ma minna Horvaatiasse. Lennata Rijekale, peatuda väikeses romatilises hotellis kuskil Moščenička Dragas, kus jahisadamasse ja liivaranda on võrdselt 20 sammu ning Aadria meri kutsub oma sädelevasse soolasesse embusesse. Ma oleksin võtnud auto ning sõitnud mööda rannikut põhja poole, piiri taha, kus Sloveenia kitsukesel mererannikul on punaste katustega vapustav Piran ja meelelahutuse meka Portoroz. Ning sealt veel edasi Itaaliasse, et veenduda Trieste kirjandusloolises nimbuses ja võib-olla ka Veneetsiasse.
Aga jälle viivad kõik niidid hoopiski mujale.

See mujal on peaaegu nagu Tundmatus või peaaegu nagu Kuhu Iganes.
Või Portugal.
Ma ei oska Portugali kohta mitte ühtegi kirjeldavat lauset välja mõelda, peale selle, et see idee võrgutab mind. Maanduda Lissabonis, peatuda kesklinna hotellis ning raisata mõned päevad selle rahvaste paabliga sinasõpradeks saamisele.
Ning seejärel autoga Kuhu Iganes. Ookeani äärde! Sintrasse! Escorili! Evorasse! Ning Ruben ja Sofia minuga koos!
See tundub natuke erutav, eks?
Niimoodi ma lähengi.
Varsti!