Midagi hingele

/Valner Valme artikkel "Rimini - itaallaste Pärnu", ma pole juba ammu midagi nii head lugenud/

Rimini on kuurort. Sellisena teda üldiselt teatakse. Sõna «kuurort» tähendab, eks ole, suvetšilli. Teiste turistide hulgas. Paljude jaoks võib see olla odav lõbu. Odav vaimses mõttes.
Milleks minna välismaale päevitama, tungeldes massides, kui seda ei pea üldse tegema, ja kui just peab, siis võib seda suvel teha ju siin ja seal. Stroomi rannas, koduaias, maal, suvalisel maalapil. Milleks maksta hingehinda! Miks lennata!
Lepime kokku, et lendamine on alati ohvri toomine, eks. Kas või juba dokumendipulli ja muu kontrolli ahela pärast, mis minnes-tulles läbida tuleb.
Need olid mu eelarvamused. Kui inimesel on mõned eelarvamused vähem, on ta kohe jälle targem ja vabam. Rimini kaotas mu eelarvamused pikema analüüsita.

Euroopa ema

Kõigepealt muidugi lahustub see «põhjamaine igikelts» – skepsis – otsekohe nii vabal maal kui Itaalia. Kui ma ütlen «vaba», siis ma ei mõtle siinkohal ja seekord «lodevust». Küll tahaks vahel lodev olla! Itaalia ei ole lodev. Itaallased on väärikad.
Nende väärikus tuleb vist põhiliselt kahest asjast: rahvuslikuks omapäraks on rahulik, elu ja igat hetke nautiv elustiil. Temperament paisatakse heasse tujju, iga-mehe-suursugususse ja iga tegevuse, iga liigutuse väärtustamisse. Teine külg on see, et vaadake – Itaalia on Euroopa tsivilisatsiooni muuseum (selle vahega, et selles elatakse igapäevast elu, see on sama kui eestlased elaksid Rocca al Mares) ja itaallased on sellest esiteks superteadlikud, teiseks on see neile geenidega aastatuhandete vältel sisse juurdunud ja see teadmine on ilmselt ka kõigis alateadvuse soppides.

Seda me vist teame. Itaalias me hingame seda teadmist. Itaallaste väärikus ja elurõõm nakatavad esimeste tundidega (ma ei saa öelda minutitega, sest need lennujaamad, meie väikse-maailma-ajastu rõõm ja traagika, võimalus ja paratamatus).
Aja- ja kultuuriloost me ka üht-teist teame. Ja kui nüüd öelda uuesti «Rimini» ja «kuurort» järjest, siis «kuurort» tundub juba kuningliku sõnana. Itaallased ise puhkavad just Riminis. Talviti on see vaikne linnake, suvel kogu maa itaallaste üks lemmikkohti. Sest on kaunis, kultuurne ja siiski tšillim kui suurlinnad.
Itaallaste kõrval ei torkagi välisturistid silma. Kuulge, turistina ma ei taha, et teisi turiste oleks palju. Sarnaneb väljastpoolt armukadedusega, aga ei ole seda. Tahan, et «koht oleks päris». Ehe, nagu ta tegelikult on. «Süütu», kuigi see kõlab ehk labaselt.
Ma ei tea, kas teil on selline tunne olnud. Nii või naa on see oluline: Rimini on vaatamata kilomeetritepikkustele plaažidele «päris».

Fellini vana linn

Fellini elas siin. Filmirežissöör Federico: «Amarcord», «8 1/2». Me ju mäletame veel teda, eks, kuigi palju teisi asju on pärast tulnud teada, iga päev toob rämpsteadmisi. Fellini on Riminile isegi kõige tähtsam. Igal juunikuul peetakse siin tema Itaalias armastatuima filmi «Amarcord» peategelaskuju Gradisca päeva.
Kui ma varem vihkasin ilutulestikku (sorri, püromaanid!), siis pärast sellist kunstipärast taevarüvetust, mida nägin Riminis, olen oma hinnanguid korrigeerinud. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui tivolituurinädalaid kärgatustega lõpetatakse.
«Amarcord» on üks Itaallase kunstilisi sümboleid. Fellini oli selles Maestro. Itaallased jäävad alati noorukeiks, aga on juba noorukina raugad. Lapsikus ja sissekodeeritud kultuur, vabadus ja piirav kirik. Ma ei öelnud seekord «piirav» halva pärast, itaallastel on geneetiline moraalikoodeks, on asju, mida enamik neist EI TEE.
Eetika ja esteetika käsikäes. Ilus elu. Kui me ei räägi seksuaalfantaasiate ja kiriku vahekorrast, millest «Amarcordis» ka juttu on, on itaallased väga seksuaalsed. Siin käib pidev swagger, vabandust, aga inglise keeles kõlab see täpsemini kui eesti keeles – «uhkeldamine + eksponeerimislust». Ja see on väga lahe!
Kultuuri on Riminis nii palju, et see lämmatab. (Siis minge lihtsalt merre, selleks see meri siin ongi.) Jah, selleks see meri siin ongi. Selleks me vajame kuurorti. Ajuvaba lõõgastus tuleb ajutegevusele kasuks. Lähme öösel isegi mõnda kohalikku ööklubisse, kuigi muusika on nendes ainult ortodokssed hitid, ja vahel juba vanad ja väsinud.
Pidutsedes koos itaallastega pole palju juua vajagi. Kaevake oma temperament välja, see on tegelikult igas inimeses, me lihtsalt varjame seda (ja seda polegi alati vaja näidata)!
No ja siis minge vanalinna. Kas kohe pärast pidu (nende hommikute jaoks ei ole me kunagi liiga vanad). Või tavalisel hommikul, varahommikuti on vanalinn eriti ülev. Rimini on 2500 aastat vana, 268 aastat eKr sai ta Rooma koloonia linnaks, enne oli umbro-etruski asula.
Vanimad ehitised on keiser Augustuse ajast, kes lasi linna piirkonna keskuseks ehitada kakskümmend seitse aastat enne džiisust. Linna peavärav, monumentaalne võlvkaar, on, muide, siiani püsti. Rääkimata sellest, et Rimini asub suht Itaalia põhjapoolel ning Rooma, Veneetsia ja Firenze on kõik talutava bussisõidu kaugusel.
Üks näpunäide veel. Käige Itaalias tihti. See ravib kõigist haigustest, eriti vaimset laadi tõbedest. Elate kauem, aga see-eest paremini.