24.04

Hommikul.
Ma oleks pidanud need silmaklapid ja kõrvatropid ikkagi kaasa võtma. Päris raske öö oli, arvestades seda, et kuskil kella5 ajal vist helistas Eero ja teatas, et nemad on nüüd ka Riminisse jõudnud (OV maandus pool kohaliku aja järgi kell pool üks Milanos). Ja voodi oli kõva ja seined mitte ainult ei kostnud läbi vaid minu arust lausa võimendasid lärmi (näiteks hotellist lahkuvate külastajate kohvrirataste kolinat).

Öösel.
Päris raske päev oli. Vahepeal tundsin korraks isegi, et hakkan haigeks jääma, sest esimene päev Itaalias on osutunud üllatavalt külmaks ja tuuliseks. Ketlin andis mulle oma Fervexi ja tundus, et sellest oli kõvasti abi.
Hommikust õhtuni on meil pidevalt mingi tegevus olnud, ilma eriliste vahepauside ja lõõgastusmomentideta. Ilmselt andis kõvasti tunda ka eelnev halvastimagatud/magamata öö.
Tegevusteks on olnud icebreaking games (aga minu arvates üsna viletsad), intervjuude presentatsioon (milles ma ei näind tegelikult mõtet, sest mingit tulemust ega kokkuvõtet ei tehtud), kunsti workshopid (teater ja kollaaz), siis veel m ingi presentatsioon, mängud, söögid ja ühe korra jõudsime me ka randa jalutada ja ma sain jalad aadriamereseks tehtud, aga tuul oli päris külm. Liiv selle eest soe ja paljajalu kõndida oli hästi mõnus.
Üks huvitav mäng oli selline, kus tuli teine inimene naerma ajada. No jam is te arvate, kes olid kõige võimsamad kivinäod? Eestlased, loomulikult!

Ja veel ma tahtsin öelda, et mulle absoluutselt ei meeldi sellised faa-faa inimesed, kes faa-faa pärast suitsu ette panevad. Hale.