(Kirjutatud 08.04.2005, aga kuna eile oli blog panges, siis ei saand sea üles panna)
Inimene ei õpi tegelikult oma vigadest, eksole?
Täna hommikul ma mõtlesin, et ma panen vahelduse mõttes jalga oma punased kontsasaapad, aga see oli idiootlik viga, sest nii pea, kui ma olin nendega umbes 100 meetrit bussipeatuse poole komberdanud, sai selgeks, miks ma neid saapaid nii harva kannan - need on lihtsalt maailma kõige ebamugavamad jalanõud! Tegelikult ma muidugi arvasin, et olles üsna edukalt juba nädal aega kõrgetel kontsadel ringi klõbistanud, tulen ma ka sellega toime.
Kui nad ei oleks mul kuskil kolm aastat vanad, siis ma viiksin heameelega tarbijakaitsesse, või kuhu iganes, sest minu arust on nendes saabastes tüki suurem viga kui ebamugavus. Nendega lihtsalt ei ole võimalik kõndida, sest toetuspunkt on kuskil täiesti vales kohas. Kohati on selline tunne, nagu kõnniks kikivarvul, kohati nagu ainult suurele varbale toetudes. Seda enam, et isegi paigal seistes on nendega tasakaalu hoida võrdlemisi raske.
Täiesti mõtetud saapad! Tigedaks teeb!!!
Eile õhtul võtsin ma endale üle pika aja aega Antiga tegeleda. See tähendab, et me üritasime õppida uusi käske, harjutasime laual seismist ja näituserihmaga kõndmist. Tegelikult on see jumalasta rahustav ja rahuldust pakkuv tegevus, sest koer on siis ka pärast hoopis teistsugune. Selline minu tupsununnu, hoiab koguaeg minu lähedusse ja tuleb limpsab aegajalt keelega. Me peaks tegelt iga õhtu kasvõi viis minutit treenima, aga ma alati ei jaksa.
Lotale ma ei jõudnudki, aga helistasin emale ja nad olid Manne haiglas vaatamas käinud. Isa ütles, et laps pidi olema sama suur kui Anti. :D Hea võrdlus! :P Täna võibolla saavad isegi juba koju! :)))
Krt tegi mulle eile ettepaneku hakata 13-aastase Kristeli mentoriks. See isegi meeldiks mulle, sest minus on alati olnud teatav annus õpetajalikkust. St, et mulle meeldiks sellise asjaga tegeleda. Tüdrukul on pereprobleemide tõttu tekkinud igasugused muud probleemid ja mentori kohustus on lihtsalt teda kõiges toetada, nõu anda ja püüda õigele teele suunata. Kahju, et ta elab Õismäel, see jääb minu ampluaast natuke liiga kaugele ning just sellepärast ma kahtlen selles ettevõtmises kõige rohkem. Aga ma tahaks, ma täitsa võiks, mulle täitsa meeldiks!
Täna õhtupoole on meil plaanis Rimini-vahetuse grupiga kokkusaamine. Sorinalt ja Milenalt on tulnud jälle terve posu meile, mida me kõike ettevalmistama peaksime. Nende üliagarus natuke ärritab mind.
No comments:
Post a Comment