papa Albert 80

Vanavanemate vanuse meelespidamisega on mul juba natuke raskusi.
Selles mõttes, et kui isa mainis, et laupäval Jürisse papa Alberti sünnipäevale lähme, siis mul ei olnud tõesti õrna aimugi, kuni kohale jõudmise hetkeni, et vanaisal on 80-aastane juubel. Seda oleks pidanud muidugi aimama, sest miks muidu isegi Konguta rahvas tulla kavatses.(Seletuseks, Konguta rahvas on Alberti õde Lydia (83-aastane ja elab tegelt Tartus), Lydia tütar Malle (ma ei tea, kui vana ta on, aga ühesõnaga tema on siis see, kes seal Kongutas talu peab) ja Malle tütar Anne, kes on minust kolm aastat vanem, vahepeal töötas Oisus tapamaja juhatajana ja kellega me kunagi suured sõbrannad olime, kirjavahetust pidasime ja puha.)

See oli tegelikult väga tore ja armas üritus. Noh, et nii paljud kohal olid - tädi Kaie ja Mihkel ja Kati ka. Ja siis veel meie. Aa, ja tädi Maie tütar Anne oli ka, teda ma pole varem kohanud. Annesid oli seega tervelt kolm ja kui keegi hakkas ütlema, et "Anne, ...", siis kõik 3 pöördusid! :D (Ma olen harjunud, et mind sellises pereringis Anneks hüütakse, mujal seda ei aktsepteeri!)

Ma ei mäleta enam, mis ajast see on nii, et me Katiga oleme nagu võõrad. Lapsena olime koguaeg ninad koos. Aga nüüd... ma rääkisin taga kolm lauset: tere, antil on selline nimi sellepärast ja veel mingi koerateemaline lause.
Annega seevastu lobisesime koguaeg - mis tehtud, mis teoksil, mis olnud, kellest mis saanud. Selles mõttes, et mingit võõrastamist ei olnud. Aga Katit ma võõrastan ja ma arvan, et tema mind ka, sest suhtlus peaks ju ikkagi kahepoolne toiming olema.

Ma arvan, et tädi Lydial ja vanaisal oli ka hea meel üksteist näha. Nad on nii ühte nägu läinud, et täitsa uskumatu! Heinloode geen - Kaie ja minu isa on ka natuke seda nägu, Märten ka. Minus nii palju mitte, sest Prikkidel on väga tugev naisliin.

Tavaliselt oleme vanaisa sünnipäeval alati Jüri tammikust sinililli korjamas käinud, aga seekord auto aknast neid ei paistnud. Pealegi sõitsime kiiresti kodupoole, sest (ja see on ajalooline hetk!) ma rääkisin Konguta rahva pehmeks, et nad meile külla tuleksid!
Minu teadmisi mööda ei ole tädi Malle küll Tallinnas käinud, vähemalt minu eluajal mitte, sest alati on rase lehm või näljased sead varnast vabanduseks võtta. Anne on paar korda ikka käinud meil ka. Nad muidugi tulid umbes nii tunniks ajaks, aga see on ikkagi ka sajandi saavutus.
Peab tõdema, et ka mina pole juba aastaid Kongutal käinud. Lõpuks ma ei tahtnud enam sellepärast, et ma sain sealt alalti kirbud! Jaikkk! Nüüd tahaks küll minna, juua koguaeg maapiima ja süüa naabrite juurest toodud värske meega saia.

Aga kokkuvõtteks - igati positiivne päev oli!