Suhtlemisvaegus

Mul on kerge suhtlemisvaegus.
Ei, ärge saage aru, mitte igasugune suhtlemisvaegus!
Ma tunnen puudust tavaliselst inimlikkust suhtlemisest meie kontoris. Et inimesed räägiksid omavahel. Et nad räägiksid, mis nädalavahetusel tegid või mida iganes. Et nad räägiks elamustets. Või et nad kasvõi lõõgastuseks räägiksid.
Aga meil sellist asja eriti ei ole siin, et keegi jutustaks midagi. Ja kui keegi räägib, siis on selline tunne, et see on väga väga väga imelik.
Mind natuke ajab see närvi.