Radisson SAS 24

Eile oli üks natuke perssekukkund päev.
Esiteks, mul oli juba hommikust saadik natuke paha ja külm ja väsinud ja unine olla ning see tunne ei läinud päevajooksul üldse paremaks. Ma lausa kahtlustasin, et mingi külmetushaigus ongi käes ja õhtul sai Selverist sellepärast kraadiklaas ja Paracetamol isegi ostetud. Aga võta näpust, kraade näitas ainult 36. Küll oli hea, et Anti oli terve päeva koos Märteniga mürgeldanud, nii et tema oli ka õhtuks väsinud ja magas koos minuga. Täna oli igaljuhul palju parem olla.

Teiseks, hommikust saati ei suutnud ma end üldse tööle käivitada. Kell 1 pidin minema travelmanageride müügikoosolekule rääkima, kuidas messireisidel läinud on. Merikese kirjelduse järgi valmistasin suure vaevaga ette põhjalikku ettekande pp-s. Ma ei tea, kas see oli kehva enesetunde pärast, või mis, aga seda ettekannet tehes olin ma närvis. Aga tavaliselt ma ei ole. Täiesti õudne. Pealegi ütles Anne (meie tegevdirektor), et "tee lühidalt". Faa faa. Ja siis ma vist ei suutnud isegi intrat avada, sest mu oma arvutis avaneb intra netscapes ja explorer on tavaline neti. Aga koolitusklassis ei ole netscape-i. Puhh, ma ei tea, mis asju ma seal proovisin avada ja ma arvan, et mingid IT inimesed vaatasid küll, et ma olen puhta sass (sest see kõik oli ju näha). Lõpuks tuli meelde, et seal on exploreris esileht kohe intra! Jube!
Ja siis ma püüdsin kiiresti teha ja unustasin pool juttu rääkimata, mis oleks võin öelda ja vahepeal veel läksid mingid asjad kinni ja siis ma pidin pp uuesti üles otsima ja .... väga kole oli. Vähemalt minu enda vaatepunktist. Pärast häbenesin silmad selja taha ja kirusin endamisi, et kuhu on kadunud minu kuulus esinemisoskus ja lavanärvitus. Aga hiljem, õhtupoole, tuli Kati Oja ja kiitis mind selle eest! Ma ei tea, kas ta mõtles seda tõsiselt või püüdis personalidirektorina psühholoogilist nippi kasutades lihtsalt minu enesetunnet parandada ja mottiveerida järgmisel korral veelgi parem olema.

Edasi, lõunat söömas ei käinudki (Rista tõi mulle Elsebetist tüki kooki), tööd teha ka ei suutnud. Kuigi ma püüdsin, ausõna, ja täiendasin andmebaasi Düsseldorfi, Esseni ja poole Frakfurdi võrra ning tegin muid selliseid tühiseid asju.
Kell muudkui venis ja venis. 5 ajal kutsus Anu mind endaga Sõpruse kinno mingi uue filmi esilinastusele ja ma peaaegu oleks temaga läinud ka, aga ta ei teadnud, kui kaua see kestab. Nii et kell venis edasi ja kui ta lõpuks pool kuus sai, siis ei saanud ikka veel koju minna, vaid tuli veel tund aega oodata, sest siis algas Radissonis Estraveli "infopäev".
Ma tõesti tundsin, et ma ei suuda nendes ruumides enam sekunditki püsida ja siis ma liitusin hoopis Reelika seltskonnaga, kes pidi Viru Keskusse minema. Ütleme nii, et see on suitsetajate seltskond, nii et ma pidin veel 10 minutit maja taga kangi all seisma ja nende tossu mõnuga sisse hingama. Mõnikord mulle tundub, et hoolimata välisest klantspildist on ka Estravelis oma nähtamatud hierarhiad a la kellega on pop suhelda ja kellega mitte. Ma ei oskagi seda seletada. Ja tegelt ei taha ka, sest äkki ma olen valesti aru saanud ja siis see on kellelegi haavav.
Aga Reelika mulle meeldib. Meil on temaga hea koos töötada ja üldse kuidagi selline hea inerts ja sobivus. Me oleme päris hea meeskond, ma arvan.

Aga edasi, kuna see päev oli kord juba selline nagu oli, siis ma mõtlesin, et mulle kuluks VK-s ära maailmaparim turgutus, ehk kuum sokolaad ja tiramisu Kalevi kohvikus. Ma ei mõista, mis toimub, aga kui allakäik on alanud, siis ta ka jätkub. Sokolaadi ei olnud (ma ei saa aru, mis tähendab, et ei olnud, igal pool olid ju suured sildid väljas, et osta meilt kuuma sokolaadi) ja Tiramisu oli kuivanud. Jaik! Ma pidin kakaod jooma. On ikka vahe sees. Sest kakao, meie kohvikute mõistes on hästi piimane ja õrna kakao maitsega.

Kell 18.30-ks laekusime siis Radissoni 24-ndale korrusele. Ma olen sela aastaid tagasi Tiina Tsatsuaga koos käinud, siis kui Radisson alles valmis sai. Vahepealsetel aastatel on hotell natuke kulunud (nagu nad kõik kuluvad), aga seda, et sealt ülevalt nii äge vaade avaneb, seda ma ei mäletanudki. Ilus oli. Minu jaoks oli see infiopäev ka päris huvitav. Anne rääkis tund ja kümme minutit, kui tore on Estravel ja kui hästi meil läheb, aga kui väga me peame ka pingutama, et see hästiminemine jätkuks. Selline motivatsiooni faa-faa üritus. Aga väga hull ei olnudki. Ilmselt sellepärast, et ma olen siin veel nii vähe töötanud ja minus ei ole tekkinud veel kohalikku iroonilist meelt. Aga, näiteks 50% Estraveli töötajatest on siin töötanud 5-15 aastat. See on ju päris kõva saavutus! Kokku on töötajaid umbes 165.
Peale informatiivset osa tuli kerge buffe-õhtusöök, mis iseenesest oli väga maitsev, sest külmlauas olid röstitud baklazaanid ja zuccinid ja prosciutto sink meloniga, mis on osana itaalia köögist minu üldtuntud lemmikud.
Vot nii.
Täna on 24.märts, Andrese sünnipäev, aga ma pole kindel kas me õhtul Nurmetusse sõidame. See on liiga kaugel... :( Ranno sünnipäev on ka täna, aga sinna lähme vist homme. Ja homme on Rene sünnipäev. Kui ma jõuan, siis lähen viin talle lillekesi ja ühe suure kallistuse! :)

PS! Kati Oja tõi just meile igaleühele munadepüha puhul ananassi!