Gunde Svan

Taevas ise teab, et ma ei ole juba aastaid nii palju suusatanud kui viimase nädalavahetusega.

Reedel peale tööd stratisime sõiduks lõunaosariikidesse, täpsemalt Kurgjärve puhkespordikeskusesse E. talvepäevadele. Jube vastik oli sõita pimedas ja seda enam, et sinna suunda olid teel päris paljud autod. Veniti kolonniti ja veniti üksikuti, nii et minu jaoks me tegime vastikult palju möödasõite (hellenistlik motofoobia on endiselt tõhus ja rasvane). Peale mitmeid Anti pissitamise, tähtede vaatamise ja toidu poes käimise peatusi jõudsime kohale vist küll alles kella 10-ks õhtul, kui kõik teised olid juba mõnusasti kogunenud ühiselt telekat vaatama ja õlut mekkima. Muud eriti midagi ei juhtunudki, mängisime mingi seltskonnaga Eesti mängu ja ma jäin ausas võitluses alla Mart Liigile, kuigi minu arvates tal olid palju kergemad küsimused! :P

Kui ma veel laupäeva hommikul ekslikult arvasin, et näiteks söökide (ja võibolla ka suusatamise) ajal istub Anti rahulikult toas, siis sellest mõttest tuli loobuda, kui peale hommikusööki tuppa naasesin ja avastasin, et minu pisike särasilmne vedru on pool tapeeti ukse juurest seinalt maha kiskunud ja ära söönud. Nii et edaspidi oli ta sunnitud kõik ettevõtmised kaasa tegema. Nii et kui me suuskama läksime, siis tuli kombensiooni pakitud koer kaasa võtta. Arvestades, et ma ei ole viimastel aastatel erilist suusaorgasmi saanud, suhtusin ka seekordsesse ettevõtmisesse veidi skeptiliselt ja loobusin "noorte" seltskonnaga Vellemäele matkamisest ning tuuritasin koos onu Mati, Ülo Voolensi ja tema poja Margusega ning Antiga 5 km suusarajal. Armas taevas, see oli tõsiselt mõnus ja ma pole vist kunagi suusatamist niipalju nautinud, kui laupäeval. Sest ilm oli imeilus, rajad imehead, tuju oli ka hea ja ma sõitsin täpselt nii nagu ma ise tahtsin ja rõõmsameelne kutsikas jooksis mu kõrval koguaeg. Mõõõõnus....! Ei no tõsiselt, kohe MÕNUS, noh. Kell 12 olin juba väsinuna rajalt tagasi ja prantsatasin voodisse siestat pidama, see oli ka vapsjee mõnus.

Ülejäänud pärastlõuna möödus kelgutades ja muid vallatusi tehes ja õhtul vaatasime Eurovisiooni. Ei, tegelikult mulle meeldib Eurovsioon. Ma jälgin seda alati professionaalse hasardiga - milline helilooja, mis imetüki ja imelauljaga nüüd välja on tulnud. Muidugi, praegu on juba niipalju uusi nimesid, keda ma ei tunne, aga näiteks Pajusaare ja Pilvre puhul võib kohe öelda, millal nad vana rasva peal pingutavad, millal on inspiratsiooni saanud. Seekord oli minu arvates nede poolt päris hea eurokompott, see va krisnakoraali lugu. Täpselt, nii kreisit ja labast, aga raudselt rahva jaoks loodud eurosülti, pole juba ammu kuulnud. Kahju, et nad ei võitnud. Mitte, et mulle see lugu meeldinud oleks. Vähemalt ei olnud see oma veidruses nii keskpärane, kui "Let's get loud", mis eurolaulu kinni pani. Mulle isiklikult meeldis Glow "Dreams", seal oli vähemalt mingisugune muusikaline energiaannus.
Aga mis sest enam, nüüd on ta ju läbi. :)
Peale Eurolaulu tuli telekast veel tissimissi valimine ja kõik mehad vaatasid nagu naelutatult seda., kuidas vene piigad mööda lava aelesid ja meelat nägu tegid. Samas, mõni aeles tõesti paremini kui mõni teine.

Öö, või õigemini hommik oli tõestus sellele, et ma ei saa üldse magada, kui toal pole pakse ja pimedaks tegevaid kardianid. Nii et esimesed valguskiired röövisid mult mõnusa ööune ja kuigi ma püüdsin edasi magada silmad padja all ja ninasõõrmed õhu käes, oli see kõikse mõnusam uneaeg juba lännu. Nii et juba hommikul varakult sai jälle suusad alla pandud.
Ma vist pole maininud, et Kurgjärvel oli kuradima külm! -13 kraadi! See ikka andis tunda, hoolimata hoolikalt kogutud pekivoltidest.
Aga, et eelmisel päeval oli suusatamine nõnda rahuldust pakkuv (ma isegi korraks vist mõtlesin, jess, mis see Tartu maraton siis ära pole), siis võtsin uuest suusatamise ette. Seekord lähenesin rajale enda arvates teisest otsast, aga pärast umbes kilomeetrit rassimist ja ootamist, millal rennidega suusarada mu jalge ette tekib, sain aru, et sitt lugu küll, aga see on mingi hoopis teine ja väga kole rada. See oli tõesti väga kole (raske) rada ja nüüd ma saan aru, miks ma pikka aega olen suusatamises selline impotent olnud - sest ma olen vist eelmistel aastatel ka seda jubedikku rassinud. Ja tõele au andes, kes selle raja läbi sõidab peab ikka hingest Gunde Svan olema. Minu mõnitamiseks olid nad 100 meetrit enne raja lõppu rennid ka sisse ajanud.
Kui ma siis naasesin, püha suusavihkamist täis, sättis Arvo just parasjagu end teisele poole (sinna heale rajale) suuskama minekuks ja kuidagi, ma ei tea kuidas õnnestus tal mind kaasa rääkida. Kuigi ma korduvalt rõhutasin, et ma olen väsind ja tüdind. Alguses polnud hullu, aga ma pean tunnistama, et viimased 2 kilomeetrit liikusin ma veel ainult tänu sellele, et enamus raja sellest osast oli langus. Tõusude peal oli väga väga väga paha ja raske. Ja ma vihkasin Arvot kogu selle raja, et ta mu ära rääkis. Ainus siht, mis silme ees terendas oli koju! voodisse!
Ja kui see lõpuks otsa sai, siis ma õesti pugesin tekkide sisse ja mõtlesin, et ma ei taha täna enam üldse liigutada. Nii läbi olin omadega. Täiesti segisuusatanud. Ja väike vapper Anti pidas muga koguaeg sammu! Uisutama ma selle kuramuse teise ringi pärast enam ei jõudnudki.

Väikese üllatusena oli kohal ka Martino. Ja tegelikult oli see täitsa põnev ja meeldiv. Sellest kui me aastate eest Kiidil nii raginal raksu läksime, et ma ta täielikult oma elust deliitisin, on juba päris mitu aastat möödas. Ma pole teda ammu näinud ka, aga igaljuhul olime nüüd juba sõbralikud.

Kokkuvõtteks: pekid annavad ikka natuke tunda, aga muidi oli kõik tore, ja kes teab, võib-olla suusatan sellel talvel veel! ;)