Ma tean saladust, kuidas nädalavahetust pikemaks teha ja rohkem puhata. :)
Tuleb normaalselt, mitte väga hilja ärgata (ma ärkasin umbes 9 ajal), siis tuleb natuke toimetada (ma natuke koristasin ja küpsetasin kooki), siis tuleb koeraga metsa jooksma minna (kell oli siis juba 11, umbes tunni möllasime), siis tuleb külalisi vastu võtta (Dea ja Andres käisid korraks läbi ja kiitsid mu koogi taevani ning võtsid ukse liistude jaoks mõõdud) ja siis tuleb üks korralik siesta maha pidada. Kell on selleks ajaks alles 13, aga selline tunne on nagu oleks hirmus palju korda saatnud.
Siesta austaja olen ma Baris käimisest saati, kui mulle sai selgeks selle päevauinaku tegelik vajadus ja õndsus. Noh, olgem ausad, meie põhjamaisesse kultuuri on seda võrdlemisi raske integreerida sellisel moel, aga minu laupäeva siesta oli täiuslik - ma puhkasin välja hommikustest toimetustest ja olin värske õhtuseks sebimiseks.
Nii mõnus ju oleks, kui ametiasutuste juures peaks olema kohustuslik ruum vooditega ja siis veel ametlik magamispaus, ütleme 45 minutit minimaalselt! :P
Ühesõnaga, päev tundus kohutavalt pikk!
Päris õhtul käisime veel Martini ja Anne-Mai juures (okei, A-M oli küll kuskil Uusmaal talvepäevadel) saunas. Martin oli enda arvates mingi ilge võimsa söögi kokku keeranud (ahjulõhe ja riis ja veel mingid imelikud asjad), aga mulle väga ei meeldinud. :(
Ja õhtu tegi veel eriti kohutavaks see, et Anti ja Simpson haukusid üksteise peale õhtu läbi, üks ühelpool ust garaazis, teine teiselpool, elutoas. Ja vait ei jäänud. Vahepeal oli küll koerast täitsa kõriauguni. Sinna ma enam Antit kaasa võtta ei julge ja ei taha.
Aga muidu on mul igati maailma parim koer! :)))
No comments:
Post a Comment