Helsinkissa Matkallaa

Mõnikord ma suudan kultiveerida tõeliselt pasaseid apsakaid!
Loo moraal: ära usu kedagi peale iseenda!

Kui me reisi planeerisime, rääkisime koguaeg lennukist, mis väljub 9.45. Ja ma ei vaevunud kontrollima nii elementaarset asja. Aga ühel hetkel hakkas seitsmes meel häirekella lööma ja kujutate ette, kui tore, on umbes 8.30 Hiiul maja ees avastada, et lennuk väljub 9.10??!!??
Sitt lugu, eks ole...
Nojah, kuna ma olen rahulik inimene ja paanikat ei armasta, siis jumal tänatud, kõik ikka laabus. Ma lihtsalt helistasin Estraveli lennujaamabüroosse ja palusin neil mulle chek-in ära teha ja ütlesin, et ma kohe-kohe jõuan. Närv oli sees pigem sellest, kui tobe apsakas see oli.
Õnneks arvas keegi kõrgem jõud, et ma olin eelmise päeva öise jalutuskäiguga juba küllalt kannatanud või et ma ikkagi pean täna Helsinkisse jõudma, nii siis ei olnud mina ainuke, kes hilines. Seda tegi ka lennuk. Puhhhhhh.........

Kui Vantaal kesklinna bussi ootasin, siis tuli üks imelik mõte pähe: ma olen Helsingi linnas käinud lugematu arvu kordi, aga mitte kunagi üksinda!!! Täitsa naljakas! Nii et see oli mul mõnesmõttes esimene kord! :)

Hommikune kesklinn oli sagimist täis. Messikeskusesse sõitsin 7a trammiga ja veidi enne Pasilat tuli peale tohutu trobikond musti ja tumedaid perekondasid - st. vanemad meeletu hulga lastega. Ja kui aknast välja vaatasin, siis kõik tänavad olid ka muslime ja mustanahalisi täis. Natuke veider oli, aga mitte halvas mõttes veider, vaid pigem uudishimulikult veider... Nagu oleks mingi kõikide Soomes elavate immigrantide aastakokkutulek olnud.

Matka 2005 lõi mind esialgu natuke pahviks. Lihtsalt, nii palju inimesi, niipalju eksponente, nii palju aega. Esimesed tund aega ma vist lihtsalt tiirutasin ringi ja mõtlesin, et mida ma siin tegema pean. Siis sõin värskenduseks ühe 100 kroonise (:S) võileiva ja asusin võistlustulle. Kuigi ma püüdsin mitte eriti palju materjale võtta, oli kott nelja tunni pärast ikkagi raske nagu kivi. Ja kõik materjalid olid ainult töö jaoks. Isiklikest huvidest lähtuvalt võtsin vaid 3 brozüüri - 2 Rumeenia ja 1 Toscana kohta.
See on meeeletu, meeeeletu kogus, kuipalju paberit on raisatud igasuguse promotseeriva kräpi jaoks! Kurat, neid katalooge ja brozüüre ja mida iganes asju oli seal ikka tonnide viiisi. Ja kui vaadata, kuidas inimesed neid kottide viisi minema viivad, siis ma lihtsalt küsin - mis nad pärast selle kõigega küll teevad?
Vaatavad pilte ja viskavad siis prügikasti? No ma ei tea....

Õhtul sai veel selline viga tehtud, et H&M-ist ikkagi ka läbi käidud... Ohhissand küll, seda naiselikku pillavust. Aga samas, ma nagu ei ostnud midagi mõtetut ka, kõik täitsa asised stiilsed asjad. Pruuni-roosa träpsuline väga stiilne mantel, must karvase kaega kampsun, roosa pluus (ok, see oli veidi mõtetu, aga see maksis ainult 3 euri), roosa pesu (krdima ilus) ja ...aaaa, ongi kõik. Novot. Summadest ei taha rääkida, pea valutab. :P
Igaljuhul, hirmus hea oli pärast nii väsitavat päeva koju jõuda.