Paar päeva tagasi tuli siis esimene sellelaadne kliendiküsimus: "I've heard migration is a big problem in Europe - is it safe to travel to Finland?"
Pagulaste vastastel marurahvuslastel on alati argumendiks, kuidas peame oma kultuuri kaitsma. Kõik võõrapärane ohustab kultuuri ja keelt. Aga mis moodi ei häiri kedagi, et möödunud nädalavahetusel lehvis kogu Soome kaubandus mustades lippudes - Black Friday?
Ka Halloweeni tähistavad Soome lapsed täie tõsidusega. Meie sõprade peres on olemas terve luukerede kollektsioon, milledega dekoreeritakse õuduste tuba ning koolide Halloweeni peod juba samm kaugemal lihtsalt "kaupluste turunduskampaaniast". Miks keegi ei nurise võõrkultuuri sissetungiüle?
Ja siit edasi isiklikumaks. Kärgpered ei ole tänapäeval enam mingi imeasi, aga poolaktiivse kõrvaltvaatajana tekitab minus küsimusi ameeriklalik(?) täiuseihalus. Väljastpoolt vaadates peab kärgpere olema täiuslik. Lapsi sunnitakse (jah, sunnitakse) uusi (ja vahetuvaid) poolvanemaid kutsuma emaks/isaks. Uusvanemate eelmistest elude viljasid õdedeks ja vendadeks.
Mul ei ole midagi vendluse vastu, minu arust see on imeline, kui sundsugulased leiavad läheduse ning neist saavad õed. Kuid milleks seda sundida? Meie kärgpere kümneaastane peab oma ema uue mehe eelmisi lapsi kutsuma õdedeks. Neid on kolm ja keegi ei ela koos, vaevu tunnevad. Ma kuulan seda ja mu kõrvad nutavad. Kogu see peremäng käärib. Siit Cinderella võrdlus.
Kultuuri peab säilitama, aga ka arendama. Samamoodi ka pereväärtusi. Miks on sõjapagulaste tundmatud traditisioonid meile suuremaks ohuks kui Black Friday ja võltstäiuslikkus?
Või kas on üldse milleski õiget ohtu peale meie endi pealiskaudsuse?
Pagulaste vastastel marurahvuslastel on alati argumendiks, kuidas peame oma kultuuri kaitsma. Kõik võõrapärane ohustab kultuuri ja keelt. Aga mis moodi ei häiri kedagi, et möödunud nädalavahetusel lehvis kogu Soome kaubandus mustades lippudes - Black Friday?
Ka Halloweeni tähistavad Soome lapsed täie tõsidusega. Meie sõprade peres on olemas terve luukerede kollektsioon, milledega dekoreeritakse õuduste tuba ning koolide Halloweeni peod juba samm kaugemal lihtsalt "kaupluste turunduskampaaniast". Miks keegi ei nurise võõrkultuuri sissetungiüle?
Ja siit edasi isiklikumaks. Kärgpered ei ole tänapäeval enam mingi imeasi, aga poolaktiivse kõrvaltvaatajana tekitab minus küsimusi ameeriklalik(?) täiuseihalus. Väljastpoolt vaadates peab kärgpere olema täiuslik. Lapsi sunnitakse (jah, sunnitakse) uusi (ja vahetuvaid) poolvanemaid kutsuma emaks/isaks. Uusvanemate eelmistest elude viljasid õdedeks ja vendadeks.
Mul ei ole midagi vendluse vastu, minu arust see on imeline, kui sundsugulased leiavad läheduse ning neist saavad õed. Kuid milleks seda sundida? Meie kärgpere kümneaastane peab oma ema uue mehe eelmisi lapsi kutsuma õdedeks. Neid on kolm ja keegi ei ela koos, vaevu tunnevad. Ma kuulan seda ja mu kõrvad nutavad. Kogu see peremäng käärib. Siit Cinderella võrdlus.
Kultuuri peab säilitama, aga ka arendama. Samamoodi ka pereväärtusi. Miks on sõjapagulaste tundmatud traditisioonid meile suuremaks ohuks kui Black Friday ja võltstäiuslikkus?
Või kas on üldse milleski õiget ohtu peale meie endi pealiskaudsuse?
1 comment:
"The reason they call it the American Dream is because you have to be asleep to believe it." Banksy
Post a Comment