Eile õhtupimeduses toimus mul ootamatu kohtumine härra Murphyga.
Samal ajal kui mina kummardusin allapoole, et autos istuvale koerale kaelarihma kinnitada, sööstis erutatud terjer väljapoole, riivates autoust, mille tulemusena selle terav nurk mulle silmaauku kolksatas. Kirusin koera ja autot, pühkisin pisaraid ning palvetasin, et sellest nähtavat märki ei jääks.
Tulutult. Seetõttu istun lennujaamas ja olen teel Londonisse oma firmat esindama potisinise või nüüd ehk juba punakasmustja silmaga.
Mul ei ole enne sinisilma olnud, seetõttu on kogemus mulle täielikult uus. Teatud määral ajab ahastusse ning natuke intrigeerib. Peeglisse vaatamine paneb võpatama ning peast jooksevad läbi erinevad stsenaariumid, mida pealtvaatajad minu olukorrast ette kujutavad. "Lõi end ise autouksega" ei ole tõenäoliselt esimene asi, mis pähe lööb. Profipoksija ka mitte. Tunnen ennast natuke nagu joodik. Või siis joodiku naine.
Olles viimased 4 aastat peamiselt Lapimaa tundrates tuult tallanud ja igapäevase elu polaarjoonele ülesehitanud, pean tunnistama, et minust on saanud üsna esmaklassiline maakas. Teksad, kummikud ja jope, Crocksid ja Coretex, seljakott ja pussnuga asendasid aeglaselt, aga järjekindlalt Tallinna elegantse kontoriroti sharmantsed kleidid, käekotid ja kontsakingad.
Juba teist aastat ei tunne ma ennast "linna" naastes enam päris kindlalt. Mu viisakad madalsaapadki kuuluvad Crocksi valikusse, arvuti on lihtsaim toppida seljakotti ning T-särk ei ole ainult spordiriietus. Esmatähtis on mugavus. No vot, ja reisi siis sellisena Londonisse. Sinise silmaga. Niigi on tunne, et oleks pidanud lennukisse peoriided selga panema.
Kõik ütlevad, et tähtis on jääda iseendaks, aga see ma ju olengi. Coretexi-laplasesks digimuutunud endine linnabeib. Loodetavasti läheb vähemalt paistetud esmaspäevaks alla.
Samal ajal kui mina kummardusin allapoole, et autos istuvale koerale kaelarihma kinnitada, sööstis erutatud terjer väljapoole, riivates autoust, mille tulemusena selle terav nurk mulle silmaauku kolksatas. Kirusin koera ja autot, pühkisin pisaraid ning palvetasin, et sellest nähtavat märki ei jääks.
Tulutult. Seetõttu istun lennujaamas ja olen teel Londonisse oma firmat esindama potisinise või nüüd ehk juba punakasmustja silmaga.
Mul ei ole enne sinisilma olnud, seetõttu on kogemus mulle täielikult uus. Teatud määral ajab ahastusse ning natuke intrigeerib. Peeglisse vaatamine paneb võpatama ning peast jooksevad läbi erinevad stsenaariumid, mida pealtvaatajad minu olukorrast ette kujutavad. "Lõi end ise autouksega" ei ole tõenäoliselt esimene asi, mis pähe lööb. Profipoksija ka mitte. Tunnen ennast natuke nagu joodik. Või siis joodiku naine.
Olles viimased 4 aastat peamiselt Lapimaa tundrates tuult tallanud ja igapäevase elu polaarjoonele ülesehitanud, pean tunnistama, et minust on saanud üsna esmaklassiline maakas. Teksad, kummikud ja jope, Crocksid ja Coretex, seljakott ja pussnuga asendasid aeglaselt, aga järjekindlalt Tallinna elegantse kontoriroti sharmantsed kleidid, käekotid ja kontsakingad.
Juba teist aastat ei tunne ma ennast "linna" naastes enam päris kindlalt. Mu viisakad madalsaapadki kuuluvad Crocksi valikusse, arvuti on lihtsaim toppida seljakotti ning T-särk ei ole ainult spordiriietus. Esmatähtis on mugavus. No vot, ja reisi siis sellisena Londonisse. Sinise silmaga. Niigi on tunne, et oleks pidanud lennukisse peoriided selga panema.
Kõik ütlevad, et tähtis on jääda iseendaks, aga see ma ju olengi. Coretexi-laplasesks digimuutunud endine linnabeib. Loodetavasti läheb vähemalt paistetud esmaspäevaks alla.
No comments:
Post a Comment