"Mis filmi sa viimati kinos vaatamas käisid?" küsis Niko eile, kui me Rovaniemi tillukeses kinosaalis maha istusime. Ma ei suutnud meenutada muud, kui poolteise aasta tagust Londoni Balleti "Pähklipureja" videoülekannet enne jõuluhooaega. Mõned elamused jäävad meelde, teised ei.
Mõned puudutavad veel rohkem. Nagu La La Land, mis pealiskaudselt vaatamisel võib tunduda naivistlik, aga mis eile õhtul puges mu naha vahele. Tegi kurvaks, õnnelikuks, melanhoolseks, mõtlikuks, lootusrikkaks ja lootusetuks, kõike mitu korda ja samal ajal. Nagu mõnuaine, hea seks, hea raamat, hea näidend või muu teos, mille mõju jätkub pärast tarbimist ja mängib su meelte ja mõtetega. Juba kinost välja tulles, teadsin, et see ei olnud veel läbi.
Niko, kes on meil tööl kokana ja vahel teeskleb (?), et teda huvitavad raamatud ja kunstinäitused, ütles, et talle meeldis ka. Ei jäänudki filmi ajal magama. Aga peab nüüd kiirustama, sest on reede õhtu ja 20 minutit on veel aega, et poest saab õllet osta.
Check. Check. Reality check.
Ma armastan oma Lapimaad ja oma põhjala inimesi. Lihtsust. Looduslähedust. Olelusvõitlust tingimustes, mis aastatega on minulegi muutunud tavalisuseks.
Aga vahel, vahel, hiilib hinge mõõtmatu tühjus. Tühjus kultuuriruumi kesisusest. Ajalootaju justkui puudumisest. Sellest, et inimesed näeksid värve, kuuleksid muusikat, tunneksid puudutust. Isegi, kui see tuleb ühe Hollywoodi viimase aja parima linateose kaudu....
No comments:
Post a Comment