Aastaid, aastaid tagasi olen kirjutanud Estravellerisse reisikirja Müüdipurustaja: Kariibi mere kruiisil. See oli vägev reis! Vinge laev, nii palju erinevaid troopilisi sihtkohtasid, lahedad aktiviteedid - hea meelega oleks veel läinud.
Möödunud sügisel broneerisime suviseks perereisiks Vahemerekruiisi Royal Carribeani Allure of the Seas-ga, peamiselt sellepärast, et mulle tundus:
1) Minu reisikaaslastele sobis selline "turvaline" ja "mugav" reisimisviis
2) Meil ei olnud võimalik pikemaks ajaks minna ja Kariibid jäid seetõttu välja
3) Vahemeri on soe ja mõnus
Allure-laev oli võimas. 360 meetrit pikk, 18 tekki, mahutab max 6400 reisijat ja ~ 2400 meeskonnaliiget. Suurem kui Paldiski linn (2012 rahvaloenduse andmetel 7100).
Kokkuvõteks. Ma ei ütle ikkagi, et kruiisitamine on paha. Sellel on kindlasti omad eelised, eriti eksootilistes paikades. Ent Vahemeri piirkond, mis on peaaegu nagu suvilasse minek - selleks on niisugune ameerikalik kruiis liiga kerglane. Ma armastan Lõuna-Prantusmaad, Itaalialt (Hispaaniat, ei), neid maastike, linnakesi, kohalikke turge, restorane ja kohvikuid, jäätist, bed&breakfast majutusi, salajasi ujumisrandu (mitte tasulisi) jne. Selle nädala oleks võinud samamoodi veeta ise Provance'i või Toscana hõrgutiste ja võlude kütkes.
Ma ei lähe enam Vahemere kruiisile.
Möödunud sügisel broneerisime suviseks perereisiks Vahemerekruiisi Royal Carribeani Allure of the Seas-ga, peamiselt sellepärast, et mulle tundus:
1) Minu reisikaaslastele sobis selline "turvaline" ja "mugav" reisimisviis
2) Meil ei olnud võimalik pikemaks ajaks minna ja Kariibid jäid seetõttu välja
3) Vahemeri on soe ja mõnus
Allure-laev oli võimas. 360 meetrit pikk, 18 tekki, mahutab max 6400 reisijat ja ~ 2400 meeskonnaliiget. Suurem kui Paldiski linn (2012 rahvaloenduse andmetel 7100).
Laeva keskel 5. tekil on lai bulevard, kaupluste, restoranide ja baaridega. 6. tekil vabaõhu-broadwalk kaupluste, baaride ja klassikalise karuselliga, mis lõpeb Aquatheateriga (pildidil üleval paremal). 8. tekile on end mahutanud suisa Cental Park (pildil vasakul) restoranide, baaride ja kauplustega. Puud ja lilled on päris, linnulaul tuleb makilindilt. Söögi-ja joogikohtasid on kokku umbes 25 (ei käinud kõigis), 4 basseini, 6 mullivanni, 2 mägironimisseina ja kaks surfibasseini (pildil all paremal). Rääkimata kõikidest muudest imevidinatest ja paikadest: hiiglaslik kasiino, ööklubi, teater, jäähall, stand-up komöödiaklubi, spordiväljakud, jooksurada, minigolf jne. Lastele terve omaette maailm, kus on mängutoad, väike teater, teaduslabor jne.
Teisel või kolmandal päeval olin ma valmis tagasi koju minema. Minu arvates oli liiga palju inimesi ning koguaeg pidi planeerima, kuhu minna. Muidugi oleks võinud ka oma kajutis puhata, aga siis oleks võinud ju ka koju jääda tuppa magama. Iga õhtu toimuvad laeval etendused, showd, kontserdid (tasuta) ning ikka tahad ju neid ka näha. Seega kombineerid neid õhtusöögiaegadega ja kohtadega (kus me täna sööme???), mida selga panna (laeval on määratletud formal and casula nights) ning puikleva 10-aastasega, kes tahab osa võtta kõikidest oma lasteklubi tegevustest. Stress.
Meie sadamateks olid seekord Mallorca, Marseilles (Provence), La Spezia (Pisa/Firenze), Civitavecchia (Rooma) ja Napoli, mina polnud varem käinud Mallorcal ja Napolis, teiste jaoks olid kõik täitsa uued sihtkohad. Esmapilgul väga tore. Mulle oli sümpaatne, et maapeal olekuks oli nii palju aega antud, kui Kariibidel kästi laeval tagasi olla juba pealelõunal. Kui Kariibidel olid sihtkohad rohkem "chill" - valged liivarannad ja sinine meri, siis Euroopas oli tegu ju ikkagi linnadega. Linnapuhkus..., sellele ma enne ei mõelnud.
Meie sadamateks olid seekord Mallorca, Marseilles (Provence), La Spezia (Pisa/Firenze), Civitavecchia (Rooma) ja Napoli, mina polnud varem käinud Mallorcal ja Napolis, teiste jaoks olid kõik täitsa uued sihtkohad. Esmapilgul väga tore. Mulle oli sümpaatne, et maapeal olekuks oli nii palju aega antud, kui Kariibidel kästi laeval tagasi olla juba pealelõunal. Kui Kariibidel olid sihtkohad rohkem "chill" - valged liivarannad ja sinine meri, siis Euroopas oli tegu ju ikkagi linnadega. Linnapuhkus..., sellele ma enne ei mõelnud.
Palma de Mallorcal sai sadamast linna sõita non stop shuttle bussidega, mis maksid 5 € edasi-tagasi pilet per person. Ilus Lõuna-Euroopa linn, suure puudevarjus oleva alleega (pildil all vasakul). Palju pisikesi poode, pisut ringi vaatamist kultuurihuvilistele. Tatsasime mööda linna ringi ja sõime kuumuse vältimiseks ohtralt jäätist. Nähtud sai vaid pisike osa saarest, üldmulje jäi positiivne, võibolla tasuks kunagi tagasigi tulla.
Marseille's peatus kruiisilaev kusagil tööstussadamas ning laevapeal müüdi bussipileteid kesklinna 23 € per person. Taksosõit keskusesse ja tagasi tuli kolmele lõppkokkuvõttes 20 € odavam kui laevafirma pakutud bussipiletid. Esialgu ei võtnud me mingit seisukohta, kuna Marseille ei ole superäge linn, kus tervet päeva veeta. Laevapeal müüdavad ekskursioonidki viivad peamiselt linnast välja, avastama Provance'i lavendlivälju ja oliivisalusid, pisikesi linnu ja veinikeldreid. Seetõttu oli mul idee, et tuleks ise päevaks auto rentida. Peatusin terminalis olevas turismi-infos, et selle kohta infot küsida ning nõuandja-tädi laitis idee maha. Liiklus on impossible! Et kui tahate Marseillest välja, minge parem rongiga. Mõeldud, tehtud.
Ent rongijaamas jäi ikkagi tee peale autorent ning rongipiletite ostmise asemel rentisimegi hoopis tillukese valge Fiat 500 koos GPS-iga ning pisemagi raskuseta vurasime linnast välja Provance'i poole. Teisiti teeks ainult seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia.
Järgmine peatus La Spezias oli väravaks Firenze, Pisa või Cinque Terre külastamiseks. Siin peab kiitma kohalike turismifirmade korraldust - sadamahoones olid püsti müügiletid, kust soovijaid võisid osta ekskursioone, külastusi, transfeere. Eelmisest päevast veel vaimustuses olles, tahtsime rentida auto ning ise ringi käia, Kia soovis näha viltust torni. Autorentimine ei olnud seekord nii lihtne, kuid lõpuks õnnestus siiski. Teisiti teeks seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia. Või, siis - ei teekski midagi. La Spezia on keskmine Itaalia sadamalinn, istud kasvõi kuskil kohvikus ja sööd kohalikke hõrgutisi. Firenze on liiga suur, et seda mõne tunniga hoomata. Pisa torni nägemine on enamasti pettumus (been there about 5 times), minu lemmiklinn Lucca (pildil all paremal) on enamusele tundmatu.
Marseille's peatus kruiisilaev kusagil tööstussadamas ning laevapeal müüdi bussipileteid kesklinna 23 € per person. Taksosõit keskusesse ja tagasi tuli kolmele lõppkokkuvõttes 20 € odavam kui laevafirma pakutud bussipiletid. Esialgu ei võtnud me mingit seisukohta, kuna Marseille ei ole superäge linn, kus tervet päeva veeta. Laevapeal müüdavad ekskursioonidki viivad peamiselt linnast välja, avastama Provance'i lavendlivälju ja oliivisalusid, pisikesi linnu ja veinikeldreid. Seetõttu oli mul idee, et tuleks ise päevaks auto rentida. Peatusin terminalis olevas turismi-infos, et selle kohta infot küsida ning nõuandja-tädi laitis idee maha. Liiklus on impossible! Et kui tahate Marseillest välja, minge parem rongiga. Mõeldud, tehtud.
Ent rongijaamas jäi ikkagi tee peale autorent ning rongipiletite ostmise asemel rentisimegi hoopis tillukese valge Fiat 500 koos GPS-iga ning pisemagi raskuseta vurasime linnast välja Provance'i poole. Teisiti teeks ainult seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia.
Järgmine peatus La Spezias oli väravaks Firenze, Pisa või Cinque Terre külastamiseks. Siin peab kiitma kohalike turismifirmade korraldust - sadamahoones olid püsti müügiletid, kust soovijaid võisid osta ekskursioone, külastusi, transfeere. Eelmisest päevast veel vaimustuses olles, tahtsime rentida auto ning ise ringi käia, Kia soovis näha viltust torni. Autorentimine ei olnud seekord nii lihtne, kuid lõpuks õnnestus siiski. Teisiti teeks seda, et broneeriks auto ette ning alustaks varem - oleks rohkem vaba aega ringi käia. Või, siis - ei teekski midagi. La Spezia on keskmine Itaalia sadamalinn, istud kasvõi kuskil kohvikus ja sööd kohalikke hõrgutisi. Firenze on liiga suur, et seda mõne tunniga hoomata. Pisa torni nägemine on enamasti pettumus (been there about 5 times), minu lemmiklinn Lucca (pildil all paremal) on enamusele tundmatu.
Ilmselt oleksin ise ka pidanud rohkem ettevalmistusi tegema ja kas või kaardilt vaatama, kus asub Civitavecchia, mis on sadamaks Rooma külastajatele. Olime selleks ajaks juba pisut kapsad ning kudenud, otsustasime, et autot enam ei rendi. Rooma läheme juhul, kui see pole eriti keeruline. Kia arvas, et võiks näha Trevi purskkaevu, sest seal saab münte visata ja soovida.
Laeva peal antud info põhjal oleks tulnud kõndida kilomeeter rongijaama, et sealt Rooma poole uhada. Siin aga ootas kolmanda maailma stiilis turism - nii kui väravatest väljusid, pöörles su ümbes umbes 30 hullunud silmadega itaallast, kes tahtsid turiste oma firma minibussiga Rooma viia. 20 € inimese kohta edasi-tagasi tundus korraks täitsa hea pakkumine. Kui oleks teadnud, et Rooma on ligi 80 km kaugusel ning sinnasõit kestab üle tunni, oleks kogu selle harakaparve maha raputanud. Nende õnneks ei saanud me seda teada enne, kui buss oli juba maanteele pööranud. Minibuss viis reisijad kõigepealt Vatikani (pildil üleval paremal, vaba aeg 30 min), siis kaheks tunniks Via del Corsole (Trevi, Hispaania trepid jm.) ja lõpuks 45 minutiks Colosseumi. Oleksin eelistanud kuskil Civitavecchia kohvikus pizzat ja jäätist süüa.
Napoli (pildil üleval vasakul) - vahetult enne selle külastamist oli üks laeval reisiv Kanada turist avaldanud arvamust, et Napoli on jube koht, sind varastatakse paljaks igal sammul. Olin pisut ärevil, hoolimata sellest, et sama inimene pidas ka kogu Itaalia toidukultuuri kahtlaseks ning eelistas seetõttu einestada turvaliselt McDonaldis (= ei ole just parim arvamusliider). Noh, Napoli oli värviline. Õige pisut ka närviline. Kõndisime mööda mereranda ja tänavaid. Kia vingus, et kas saaks juba laeva tagasi - jälle mingi nõme linn. Oleksin rohkem aega tahtnud. Ja teadmisi, mida teha, kuhu minna. Piazza del Plebiscito oli võimas. Kuningalossi fassaadid kaetud fotodega "organiseeritud kuritegevuse süütutest ohvritest". Kõikidel nimed ja vanused juures. 10-aastasest tüdrukutirtsust vanade papideni. See puudutas hinge.
Laeva peal antud info põhjal oleks tulnud kõndida kilomeeter rongijaama, et sealt Rooma poole uhada. Siin aga ootas kolmanda maailma stiilis turism - nii kui väravatest väljusid, pöörles su ümbes umbes 30 hullunud silmadega itaallast, kes tahtsid turiste oma firma minibussiga Rooma viia. 20 € inimese kohta edasi-tagasi tundus korraks täitsa hea pakkumine. Kui oleks teadnud, et Rooma on ligi 80 km kaugusel ning sinnasõit kestab üle tunni, oleks kogu selle harakaparve maha raputanud. Nende õnneks ei saanud me seda teada enne, kui buss oli juba maanteele pööranud. Minibuss viis reisijad kõigepealt Vatikani (pildil üleval paremal, vaba aeg 30 min), siis kaheks tunniks Via del Corsole (Trevi, Hispaania trepid jm.) ja lõpuks 45 minutiks Colosseumi. Oleksin eelistanud kuskil Civitavecchia kohvikus pizzat ja jäätist süüa.
Napoli (pildil üleval vasakul) - vahetult enne selle külastamist oli üks laeval reisiv Kanada turist avaldanud arvamust, et Napoli on jube koht, sind varastatakse paljaks igal sammul. Olin pisut ärevil, hoolimata sellest, et sama inimene pidas ka kogu Itaalia toidukultuuri kahtlaseks ning eelistas seetõttu einestada turvaliselt McDonaldis (= ei ole just parim arvamusliider). Noh, Napoli oli värviline. Õige pisut ka närviline. Kõndisime mööda mereranda ja tänavaid. Kia vingus, et kas saaks juba laeva tagasi - jälle mingi nõme linn. Oleksin rohkem aega tahtnud. Ja teadmisi, mida teha, kuhu minna. Piazza del Plebiscito oli võimas. Kuningalossi fassaadid kaetud fotodega "organiseeritud kuritegevuse süütutest ohvritest". Kõikidel nimed ja vanused juures. 10-aastasest tüdrukutirtsust vanade papideni. See puudutas hinge.
Kokkuvõteks. Ma ei ütle ikkagi, et kruiisitamine on paha. Sellel on kindlasti omad eelised, eriti eksootilistes paikades. Ent Vahemeri piirkond, mis on peaaegu nagu suvilasse minek - selleks on niisugune ameerikalik kruiis liiga kerglane. Ma armastan Lõuna-Prantusmaad, Itaalialt (Hispaaniat, ei), neid maastike, linnakesi, kohalikke turge, restorane ja kohvikuid, jäätist, bed&breakfast majutusi, salajasi ujumisrandu (mitte tasulisi) jne. Selle nädala oleks võinud samamoodi veeta ise Provance'i või Toscana hõrgutiste ja võlude kütkes.
Ma ei lähe enam Vahemere kruiisile.
No comments:
Post a Comment