ANNEKREET KIRJUTAB JÄLLE

Preili Pakane seikleb taas

2012-02-06T17:44:00.005+02:00

Mida teha, kui kodusel Eestimaakamaral on külmakraade üle 20? Loomulikult tuleb sõita tuhat kilomeetrit üles põhja poole, et nautida tõelist Lapimaa talve ning miinuskraade ligi 40 kanti.

"Tõeline" Lapimaa hakkab pihta Rovaniemist välja sõites. Mitte, et Rovaniemi poleks tõeline, aga tahes tahtmata käivad asjad seal rohkem tööstuslikult. See pärisosa käib väikest kohtade ja väikeste inimeste kohta, kes selles eraldatud ja külmunud, aga sooja südamega maanurgas elavad.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Esimesena tahaksin ma rääkida vanaproua Häka-Tuulast, kes aastaid tagasi oma abikaasa Mattiga Lõuna-Soomest Lapimaale Savukoski kanti kolis. Nende tilluke Teerenkieppi nimeline külalistemaja mahutab 9-10 inimest ning majutusteenuse juurde käib proua Tuula asjalik hoolitsus, mõnus jutuvestmine ja ehedad kodused toidud. Pole mingi ime, et õhtusöögi lauas tõstavad kõik endale kolm korda juurde ning limpsivad lõpetuseks veel taldrikud ka üle, sest seenekaste maitses lihtsalt nii hea!

Lisaks kõigele muule on proua ammendamatu infoallikas, sest ta räägib mulle lobedalt kohalikust eluolust ja tegemistest. Näiteks, et siin kandis aetakse lumi alati vallidena ümber maja kokku, sest see kaitseb tuule ja külma eest. Kuna majad on enamasti ühekorruselised, siis kevadeks võib juhtuda, et aknast enam välja ei näegi, nii kõrge vall on ees. Või sellest, kuidas kolm Eesti poissi möödunud suvel Savukoski kiriku torni parandasid. Ja nii edasi. Häka-Tuula meeldib mulle väga!

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Järgmisel hommikul pussitab külm noaga selga. Pakime end kokku, topime kõik kaasasolevad riided selga ja võiks nagu minna, ainult et minu mootorsaan keeldub käivitumast. Häka-Matti toob Savukoski poest uut mootoriõli, aga läheb veel kaks tundi, enne kui saan hääled sisse saab. Selleks ajaks ma peaaegu ei tunne enam oma varbid ja sõrmi.

Sõitma asudes pole asi enam nii hull, sest nii varvastele kui näppudele on mootorsaani külge ehitatud soojendused. Esimese päeva distants Tulpiosse on 100 kilomeetrit. Lõunapausist loobume, sest niisuguse käreda pakasega ei taha keegi rohkem kui pildipeatuseks seisma jääda.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Kiivri külge kinnitatav spetsiaalkaamera ei jõua vastu pidada 5 minutitki, Olympuse vee ja põrutuskindel fotoaparaat veab välja pool tundi rohkem. Mõlemad keelduvad edasi töötamast hoolimata kehakontakti soojendusest. Ainuke, kes siin kohal au ja kuulsuse ära teenima peaks, on minu jopetaskusse peidetud iPhone, kelle osaks saab võimalus pildistada üles kogu retke parimad hetked, sellal kui teised kangemad masinad surnult soojemat ilma ootavad. Häda on vaid selles, et liiga palju pilte ei saa teha, kuna paljakäsi olles tahavad sõrmed lihtsalt küljest kukkuda, nii valus on!

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Mootorsaanisõit iseenesest on põnev ja vastuoluline nagu alati. Just siis, kui sa hakkad arvama, et oled juba päris osav, tuleb lume alt vastu kivi või kännujuurikas, lööb tasakaalu segamini ning pole mingi ime, kui sa oma gaasi hoidva pöidla peale vajud ning äreval hetkel kogemata veelgi kiirust lisad. Mõni rajalt välja sõit kuulub ikka ka asja juurde (juhtus lihtsalt!) ning mööda libedat metsateed mäest alla kihutades, sai kurvis paar mitmekordset spinni tehtud.

Aga muidu on sõit super. Mulle meeldib pikkadel sirgetel tuult trotsides kihutada, käänulisel metsarajal end üha kiiremini sõites proovile panna või rabapealsel lagendikul paksus lumes kruiisida. See viimane on vist natukene nagu surfamine, sest pehme puuderlumi kannab sind kergelt edasi justkui lainetades. Oluline on sõitu mõnuga võtta ning mitte kramplikult kinni hoida. Kramplikel hetkedel tuletan ma seda endale kramplikult meelde.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Õhtuks jõuame Tulppio külasse, mis koosneb ühest kangest daamist. No tõepoolest, Tulppios tegutseva Seija ees tuleb kõigil meestel müts maha võtta, sest pole vist midagi, millega see naine hakkama ei saaks. Kui vaja, istub hommikul traktori selga ja lükkab tee lahti (kedagi teist lihtsalt pole seda tegemas, seega seisab Seija maja õuel suur lumekoristusmasin). Kütab sauna, teeb süüa, peab kelgukoeri, võitleb huntidega (käesoleval talvel on ta näinud kolme üksikut ja ühte kuuest hundikarja) ja tõrjub purjus põdrakasvatajate lähenemiskatseid. Seega pole ime, et Seijat ei saa just sõbralikkuse musterkehastuseks pidada. Talle on rasked tingimused ja karmus näkku kirjutatud. "Helvettin esikartano" itsitame me Samiga alguses omavahel, aga pärastpoole sulab Seija üles ja on täitsa oma jope.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Tulppios saame nautida mõnusat õhtusööki ja puuküttega sauna, aga magamistingimused tillukeses kämpingumajakeses on pisut nigelda. Esiteks on toas sigakülm, radiaator ei tööta ja kamin ajab sisse ning WC ja vannituba asuvad 60 m jalutuskäigu kaugusel. Muidu pole häda midagi, ainut et pakane lisab sellele pisut vastikust juurde. Magan pikk aluspesu ja fliis seljas ning haisen hommikul mõnuga kaminasuitsu järele. Ainult et niisugustes tingimustes (-36,8 C) on suhteliselt ükskõik, milline sa välja näed või mismoodi lõhnad. Peaasi, et oleks soe ja kõht täis.

Minu mootorsaan on taas ainuke, kes ei käivitu. Igavene jama, aga õnneks on McGyver omast käest võtta. Sami ei anna alla ning pärast akrobaatilisi võtteid saaniga hakkab mootor rõõmsalt turtsuma. Sõidame!

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Selle päeva distants on kõigest 40 km, aga vaated ja maastikud on selle eest hingematvad. Minu Lapimaa on maagiat täis. Sillerdavad lumeväljad, sätendav sinitaevas ja tuhmkollane madal talvepäike, siin-seal juhuslikult kohatud totaka olemisega põhjapõdrad ning paarsada ronkmusta tetre, kes mootorimürina peale lume alt õhku tõusevad. Tänu Häka-Tuulale on täienenud ka minu teadmised tetredest - nimelt sukelduvad linnud lume alla, kakavad sinna natukene soojenduseks, kükitavad selle sees ning tõusevad siis varsti jälle õhku, et uut kohta otsida. Vat siis.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Mööda järjekordset lagendikku sõites lendab üle meie peade helikopter. Esialgu ei seosta ma seda eriti millegagi, aga nagu peagi selgub - käib piirkonnas parajast põhjapõtrade karjatamine. Helikopter lendab metsade kohal ning annab raadio teel infot põhjapõtrade asukohast, karjased sõidavad mootorsaanidega ning suruvad loomasid suuremasse karja kokku, et neid siis loendada, märgistada ja otsustada, kelle saatus on lihaks saada, kes läheb metsa tagasi. Põhjapõdrad on nimelt kõigest poolenisti metsloomad (semi-wild), kuigi nad jooksevad vabalt tundrates ringi, kuuluvad nad alati kellelegi, kes nad kaks korda aastas üle loeb.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Põdraisandate (soome keeles kutsutakse neid poroisäntät) nägemine on justkui kohtumine tulnukatega. Nad näevad nii ägedad välja! Mõlemad pooled suhtuvad esialgu üksteisesse kahtlevalt, kuid saades selgust, et kummalgi pole halbu kavatsusi, transformeerub kahtlus elevuseks. Austerlased kougivad kotist välja pudeli kodus Tiroolis villitud puskariga ning nagu ikka on jagatud pudel rahvaste sõpruse aluseks. Tagantjärele peetakse seda kokkusaamist üheks reisi kõrghetkedest!

Lõunasöögiks jõuame Kemihaara puhkekeskusesse, mida peab rõõmsameelne abielupaar, kellel on 13 last! Jälle võetakse meid vastu justkui sooja embusega ja uskumatu sõbralikkusega, mida tõesti näeb vist ainult seesugustes kolkakohtades. Kemihaara asub peaaegu sõna otseses mõttes maailma lõpus. Siit edasi on veel vaid Venemaa piir. Lähim kauplus asub 106 km kaugusel ning lapsed ei pea isegi iga päev koolis käima, sest see on liiga kaugel. Nagu Häka-Tuula teadlikult kommenteerib, Kemihaaraga võrreldes elavad nemad Savukoskil justkui kesklinnas. Ja noh, olgu öeldud, et lähimaid naabreid Savukoskil silmaga ei näe.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Igal juhul on Kemihaara emand Helena meile lõunasöögiks valmis keetnud karuliha supi. Selle sama langenud karu pilt on klaveri peal ning meie seltskonna jahimehed on ärevust täis. Karulihasupp on mõnus, paks ja tummine. Kõrvale määrid leivakäärule paksu võikihi peale ja mõtled, et küll elu on ikka ilus.

Pealelõunase aja võtab vanem generatsioon lõõgastumiseks ning saunas käimiseks, noorem generatsioon läheb neljakesi mootorsaanidega paksus lumes veel lisaks hullama. Sami õpetab meile sõidutehnikat, kuidas lumes kurve võtta, kuidas ühe suusa peal sõita ja ühe suusa peal kurve võtta. Minuga on häda selles, et ma olen naine ja mootorsaani jaoks helveskaalus. Isegi, kui kasutan kogu oma keharaskust, ei ole minu kurvid nii teravad kui poistel, sest ma olen lihtsalt nii kerge. Ja noh, olgem ausad, mootorsaani ma üles tõsta või küljele sikutada ka ei jaksa. Lihtsalt ei ole seda rammu. Peab rohkem karuliha sööma.

Pärast pikka päeva on jälle imeliselt mõnus ennast saunas üles soojendada. Hommikused pesemised ei tule niisugusel temperatuuril mitte kõne allagi. Sami soovitab hommikul isegi mitte nägu pesta, sest siis jääb suurem niiskus sisse ja hakkab külm.

From Russian Border Deep Snow Adventure, Jan-Feb 2012

Õhtusöögiks pakub Helena metssea-põdraliha-juurvilja hautist. Kõik see söök siin tuleb ikka oma õuelt ja omade vahenditega. Ja isegi kui selles puudub igasugune peenus või maitsete mäng, on tegemist maailma kõige paremate söökidega. Istume kaminatule juures ja Helena räägib lugusid Korvatundurist (jõuluvana päris kodu, mis asub Kemihaarast kiviviske kaugusel) ning vastab arvukatele küsimustele oma laste kohta. Ei, kõik 13 ei tule jõuludeks oma peredega koju kokku, sest neid oleks lihtsalt liiga palju. Jne.

Läbi öö oma toa poole kõndides loodan ikka veel näha virmalisi. Kõik õhtud on tingimused selleks olnud ideaalsed, aga ei midagi, Põhjataevas on must, ainult tähed säravad.

Uuel hommikul on miinuskraade 38. Alustame varavalges, sest sõita on vaja 120 km. Liiga külm et lõunat süüa, liiga külm et pikalt peatuda. Saaks vaid kiirelt tagasi Savukoskile. Külmast hoolimata on sõit vahelduvatel maastikel nauditav, vaid viimased paarkümmend kilomeetrid tunduvad juba liiast. Külm ja väsimus poevad kontide vahele ning lõppu ei jõua ära oodata.

Proua Tuula ootab meid oma soojas külalistemajas hõrgult lõhnava koorese lõhesupiga. Pole midagi parata, söögid teevad inimesed õnnelikuks! Kui selgub, et meie Joyride-buss on samuti vahepeal külmasurma surnud, viib Kemihaara Helena vanim poeg väsinud reisilised oma minibussiga tagasi Rovaniemisse.

Oli see vast sõit!

2011 reiside kokkuvõte

2012-01-11T11:09:00.002+02:00

Kodumaalt eemal viibitud päevi: 114
Sihtriigid, mida sai külastatud: Soome, Venemaa, Läti, Austria, Itaalia, Hispaania, India ning kõik muud pudinad, mis 16 päevase Euroopa road tripi ajal teele jäid - Saksamaa, Prantsusmaa, Sveits, Austria, Slovakkia jt.
Reaalselt ära jäänud reise: 2 (USA ja Columbia)

Rekordi on loomulikult teinud Soome, kus ma olen aasta jooksul olnud 75 päeva.
2012. aastaga on ka see skoor juba avatud.

2010. kokkuvõte on siin.

Ajutiselt siin

2011-12-29T20:24:00.003+02:00

Carpe Diem

2011-12-04T22:32:00.003+02:00

Noh! Ukskord, kui ma nuud aega saan, siis ma kirjutan pikemalt oma seiklustest Barcelonas ja Toscanas. Ja sellest, kuidas ma ihuuksi Chevy Vaniga ligi tuhat kilomeetrit Nabapiirile soitsin (jah, ma tean, et see pole korrektne termin, aga see kolab nii armsalt). Igaljuhul, praegu tahtsin ma lihtsalt teada anda, et Lapimaa on nii äge! Mootorsaanitamine, jouluvana, pohjapodrad, laste ponevusest särvad näod ja lumesadu.
Oleme praegu kulas Santamus elamusrestoranis, mu umber on sadakond kuunalt ja laternat, omanik Matti mängib meile kannelt, kaminas praksub tuli ja pet-lohekala Otto lööb restorani sisse ehitatud basseinis lupsu.

Elus on hetki!

Saksa saun!

2011-11-24T23:06:00.006+02:00

Soome saun, Eesti saun, Türgi saun.
Mis asi on Saksa saun?

Siin kohal teen vägivaldse üldistuse ja nimetan Saksa saunaks AquaDome spaahotelli (Austria) suurejoonelist saunamaailma. Kuigi seal on esindatud nii Soome kui Türgi saunad, toimub germaani kultuuriruumis avalilk saunaskäimine teistmoodi kui meil.
(Foto on illustreeriv, pilt on tehtud saunas Indias)

Mis saunadesse puutub, siis arvasin seni, et olen juba kõike näinud. Muidugi ma olin kuulnud, et sakslased käivad avalikus saunas alasti, mehed-naised üheskoos. Ning muidugi ma olin praalinud kergemeelselt võõramaalaste ees, kuidas me Skandinaavias ikka paljalt seda õiget saunamõnu võtame, aga miski ei valmistanud mind ette selleks, et AquaDome’i saunakompleksi uksest sisse astudes sattun justkui nudistide randa. Saunas, dušši all, puhkepinkidel, basseinis - kõik rõõmsalt üheskoos ja porgandpaljalt.

“Kõik me oleme ju täiskasvanud ja mehi-naisi näinud”, ütlesin ma ise hiljuti vanas mereäärses saunaosmikus, kus tundus lausa patt bikiinidega higistada. Ega alastus ei olegi ju häbiasi. Ainult, et kui seda on järsku meelevaldselt väga palju ja korraga, siis tundub kõik nii hirmus naljakas ja napakas.

"Heake küll, mis seal siis ikka," mõtlen ma hommikumantlit ära pannes ja lipsan heinasauna uksest sisse. Vau. Saun on kujundatud lakana, kus heinapallide vahel ringis puidust istepingid. Kõik pidulikult vaikivaid paljaid mehi ja naisi täis. Meeleolu loomiseks mängib šlaagrimuusika. Ma ei tea, mis mind nii kohutavalt naerma ajab, aga see lihtsalt on nii totakas! Tunnen ennast nagu varateismeline, kes Playboyd vaadates punastab ja itsitama hakkab. Minu vastupandamatud naeruturtsatused on vaikuses muidugi täiesti kohatud, nii et topin kaasasoleva käteräti suhu ja pigistad silmad nii kõvasti kinni kui saan. Ma ei suuda seal väga pikalt olla.

Kui silm juba igas vanuses alastusega harjuma hakkab, pole asi enam nii hull ja tuleb tutvust teha kõigi teiste saunaveidrustega. Ühes saunas on ruumi keskele ehitatud kerisele monteeritud perpetum mobile, mis iga natukese aja tagant kuumadele kividele vett tilgutab. Just nimelt tilgutab, sest korraliku leiliga harjunud inimesena ei saa seal nahkagi märjaks.

Spaa kõige suuremas saunas on leiliviskamiseks ehitatud lausa omaette masinavärk veetoru ja propelleriga. Leili “laseb” see masin iga 15 minuti järel ja selleks ajaks on sauna sisenemine ja väljumine keelatud.

Üleüldse on saunaskäik ikkagi korrapärane tegevus, uste peal võib näha juhendeid, kaua ühes või teises saunas olla tohib. Ilmselt ka seetõttu kuulub siin iga sauna juurde kohustuslik element - seinakell.

Järgmises väiksemas leiliruumis tehakse manuaalselt “rätikutrikki”. Kõigepealt avab professionaalne spetsialist saunaruumi ukse ja hakkab vannilinaga värsket õhku “sisse kloppima”. Seejärel uks suletakse, visatakse kividele sahmakas vett ning härra keerutab nüüd rätikut peakohal nagu propellerit. Veel erinevad kloppimisliigutused õhu ringlema ajamiseks ja kui te veel hämmastuse ja naeruluksatuste kätte lämbunud ei ole, siis võib higistama hakata. Saun ei ole siin naljaasi. Kõik on surmtõsised ja hiirvaiksed.

Paljalt jalutatakse ringi ka saunade esises ooteruumis ning minnakse õues asuvasse sooja veega basseini, mis asub sobilikult tervisekohviku akende all. Nii võivad einestajad oma lõunasöögi ajal ikka vees hõljuvaid lihakehasid jälgida.

Viimaks tunduvad katmata ihud juba täitsa tavalise asjana. Kui esialgu püüdsin viisakalt “mujale vaadata”, siis probleem on selles, et rahvast on nii palju, et ükskõik, kuhu pilk suunata, seal on ikka keegi. Nii ma siis lihtsalt jõllitangi ... kõiki.

Just sellepärast tulebki mulle peaaegu üllatusena, et pesuruum enne riietesse tagasi pugemist on meestele ja naistele eraldi. Mida mul nüüd enam varjata on?!

Tervitused teisest orust

2011-11-17T09:42:00.002+02:00

Maailmas on kohti, mis on veel ägedamad kui mõned teised. Mul on üks selline Tirooli koduküla, mägedevahelisse orgu pakitud tilluke sajandite vanuse ajalooga Ötz.

Suvel on Ötztali org pühendunud seiklusturismile, millest ma olen varemgi kirjutanud. Talvel digimuutub kogu sealne maailm suusateemaliseks. Tillukesed pausid hooaegade vahel novembris ja aprillis on jällegi periood, kui kõik hotellid ja restoranid on suletud.

Kui sul ei ole just muidugi tervet luksuslikku puhkeküla isiklikus käsutuses, kus kuuvalgel läbi murul kuhjuvate kastanilehtede hommikumantliga peahoones asuva sauna poole sahistada. Või päeval omaniku teismelise retriiveriga mägedes jalutamas käia. Welcome to the Nature Resort!

Sügis Alpides on imeilus. Selges sinitaveas särab päike ning mäekülgedel vaheldub veel rohetav maastik kollase-pruuni kirjute puudega. Lageda maa kodanikuna käin pidevalt ringi pea kuklas, et vaateid imetleda ja värsket alpiõhku sisse ahmida. Natuke naljakas tundub see kausis elamine - sa ju ei näe kunagi oma orust kaugemale. Äkki teisel pool on toimunud marslaste rünnak või veeuputus?!

Ehk just sellepärast ongi mägikülade puhul tegemist vägagi kokkuhoidvate kogukondadega. Amprosi perekonnapea Lois räägib naljaga pooleks, kuidas ta on oma tütardele lapsest saadiks teinud selgeks: tee oma elus, mida tahad, aga ära tee üht - ära too koju meest järgmisest külast või järgmisest orust. Isa hoiatustest hoolimata on Katharina ja Julia peigmehed just nimelt pärit naaberküladest. :) 

Sotsiaalne elu toimub hooajaväliselt ainult hoolikalt peidetud kohalikes kõrtsides. Need on vanad võõrastemajad, mis on ajaloo vältel olnud teelistele peatumispaikadeks ja omadele kogunemiskohtadeks. Allkorrusel kõrtsitoad, üleval külalistetoad ning tagapool pererahva elamine. Veel praegugi on mitmed sellised majad samade perekondade käsutuses. Kuigi ärina see enam otseselt sisse ei too, hoitakse käigus vanu traditsioone ning avatakse uksed külalistele. Nii võib vabalt sattuda õlleklaasi taha ajal, mil perekond ise kõrvalsaalis õhtust sööb ning käigu pealt külalisi teenindab. Nii kaua, kui nad veel jaksavad, nii kaua see veel püsib. Aga juba tuntakse muret põlvkondade vahetumise pärast, kes küll sellise majapidamise üle võtab...

Üldsegi on katoliiklikus Austrias pereväärtused ääretult kõrgele seatud. Sinu pere on sinu kindlus ning kõik rabavad tööd, et järeltulevatele põlvedele paremat elu garanteerida. See sama Amproside pere alustas äri tillukese kämpinguga, millest on nüüdseks välja kasvanud luksuslike majakestega looduslähedane puhkekuurort, seikluslaager ning paari nädala pärast peaksid valmis saama veel uued ehitised kuurorti kasvavate vajaduse rahuldamiseks.

Seikluslaager ning selle juurde kuuluv Jump In baar on mõeldud noortele, kes ei taha majutuseks kulutada liiga palju raha, aga otsivad siiski mugavaid ja mõnusaid võimalusi. Kämpingud on disainitud nii, et seal oleks sõpruskonnaga võimalikult lahe äraolemine, kõik on lihtne, aga hästi läbimõeldud ja puhas. Selle kontseptsiooni rajas Lois oma vanemale pojale, kes asjaliku noormehena nüüd ise kõiki neid noorteasju ajab.

Lisaks sellele kuulub perekonnale Ötztali oru seiklusturismikeskus - FeelFree Adventures raftingu, canyoningi, mägironimis ja rattasõidukeskus. Amprosi pere noorimat poega Floriani huvitavadki “sööstlaskumine jalgrattal” ja videokunst, nii et tema pärusmaaks on FeelFree seiklustest reklaamfilmide tegemine.

Seal samas Alpides ringi sõites on kõik nii mõnusalt tiroolipärane. Asulates uhkete maalingutega elumajad ning 100aastastena näivad abihooned. Modernseid ehitisi näeb haruharva ning Lois kommenteerib seda selliselt, et on omad põhjuseid, miks mägede pojad oma majasid teatud viisil ehitanud on. Moodsate majade omanikel pidid juba paari aasta pärast tekkima probleemid katuse ja küttesüsteemidega. Tänavatel käivad inimesed ikka rahvuslikke riietega (isegi noored kannavad nahast põlvpükse uhkusega) või siis vastupidi high-tech ilmastikukindlalt.  

Kui naaberorg Sölden on novembris oma suusahooaja juba liustikul avanud, siis Ötztal naudib veel paar nädalat rahu.

Sügis Alpides on vaikne, aga mõnus.

Rätikud on nagu vein - lähevad aastatega ainult paremaks

2011-11-06T10:27:00.004+02:00

Ilusate Vanade Asjade kaupluses ootas mind üllatus. Poepidaja jutu põhjal oli ta need saanud ühelt 80aastaselt vanaproualt, kelle sõnul kuulunud need tema emale. Mul ei ole just kõige tavapärasemad initsiaalid, nii et sellist kultuuriväärtust ei suutnud ma poodi maha jätta. Olen elevil ja õnnelik!

Sa unustasid suudelda mu hinge!

2011-11-03T18:49:00.003+02:00

"Idioot"

Alustuseks olgu öeldud, et see oli väga hea film tugevate järelmõjudega, mis uhasid must üle veel järgmiselgi päeval. Raamatut ennast ma ei ole lugenud, kuigi tavaliselt ma eelistaks paberkandjat linateosele. Mõned akadeemilised eelteadmised on mulle siiski külge jäänud, nii et ma päris tühja pilguga ka seda ei vaadanud.

Igal juhul on tegemist täiesti suurepärase stiliseeringuga. Hoolimata arvustustest a la "igaüks ei tohiks Dostojevskit lavastada" jne, tuleks endale aru anda, et see polegi tavapärane ekraniseering. Nii nagu poodides on saadaval juustulaadne toode, on käesolev "Idioot" lavastus Dostojevski ainetel sõna otseses mõttes.

Lisaks süžeele on geniaalse stiliseeringu saanud kogu filmi interjöör, ajastu vaim, kostüümid, kõnemaneer ja karakterite käsitlus. Lugesin kuskilt varem, et enamik võtteid tehti poollagunenud Narva Aleksandri kirikus. Tõepoolest, kiriku puupinkidel saab täiesti usutavalt ära mängida stseenid kolisevast rongist, kuskil mujal saab sellest vihmane linnatänav, park või tühermaa.

Kõik see, kaasa arvatud siseruumid, mis on ilmselt üles võetud Dominiiklaste kloostris, mõjuvad jutustusele sobivalt süngelt ja rõskelt. Seega on interjööride askeetlikkusele vastandatud ülimalt ülepakutud, kohati isegi naeruväärsed kostüümid.

Kolm blondi õekest näevad välja õhulised kui pilvebaleriinid, kes on just tulnud Viru Keskuse ehtepoest ja endale külge riputanud kõik sädelevad võltspärlid, mis kaupluses saada oli. Küüniline ilu! Rogozini pahelisust rõhutavad tanelpadarlikud tätoveeringud, kitsad teksad ning nahkjakk ning eelpoolmainitud pastelseis toonides vahukuhilatele vastandub stiilsesse musta riietatud Nastasja Filippovna dramaatiline kuju.

Kui need mõned värvilaigud välja arvata, on tegemist üpris tumeda ja pimeda filmiga. Ma ei tea, kas see võrdlus teeb kellelegi liiga või on täielikult võhiklik, aga miski meenutas mulle kangesti 1945. filmitud "Ivan Groznõi", mida me omal ajal filmiajaloo loengute raames tollases Kinomajas vaatasime. Ilmselt on mõlema teose atmosfääris mingi sarnasus.

Süžee poolest, nagu algul ütlesin, pole ma kahjuks raamatut lugenud, nii et vägagi võimalik, et kõik nüansid ei jõudnud päris õigesti kohale.

Kas vürst Mõshkin oli tegelikult gei? Filmis oli kaks kohta, kus ta tundus Rogožinile lähenemiskatseid tegevat. Mõlemal korral päädis see langetõvehooga, millele eelnes "haruldane selgusehetk", nagu tegelane ise kirjeldas ning mõlemal korral oli ta üpris kahetimõistetavas füüsilises kontaktis teise mehega.

Kas ja miks Nastasja Filippovna Mõškinit armastas? Kas lihtsalt tema naivistliku puhtameelsuse pärast, kui kõikidel teistel meestel olid eeldatavasti omad motiivid? Miks Mõškin ütles, et ta armastab naist haletsusest? Ja samal ajal, miks Mõškin Aglajada mängis? Neiu ilmselt meeldis talle, aga sellest polnud kunagi küllalt? Hea küll, ma loen raamatu ka läbi ja saan ilmselt vastused.

Mingil hetkel läks lugu pisut igavaks ja hakkas venima, minu poolest oleks võinud täiesti välja jätta Juhan Ulfsaki mängitud Ippoliti ja tema traagika. Kuigi sellest liinist pärineb teine mu lemmiktsitaat (esimene on postituse pealkirjaks), kui Mõškin ütleb surevale Ippolitile: "Mine meist mööda ja anna meile andeks meie õnn", siis "Idioodile" see filmina midagi otseselt juurde ei andnud. Ilmselt on originaalteoses sellel oma tähtis roll, aga tabula rasana filmi vaadates oli see lugu minu jaoks üleliia.

Näitlejatest ka. Risto Kübar vürst Mõškinina oli ääretult usutav. Ma ei ole kahjuks ühtki teist tema rolli näinud, aga kui see ebakindlus oli päriselt ka mängitud, siis braavo. Tambet Tuiski pahalane Rogožin oli super, aga me oleme seda juba kuskil näinud. A noh, naistel kord juba on nõrkus selliste vastu, nii et ma ei ütle midagi. Väga meeldis Katarina Unt ja Nastasja Filippovna. Milline naine! Ta peaks panema Jeanne D'Arci mängima!

Ülejäänud olid omas mahlas (Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste, Tiina Tauraite) või niisama kahvatud (Liina Vahtrik). Ragne Veensalu Aglaja ei veennud ka eriti. Kuigi, kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ma võib-olla muudan meelt. Selline tütarlapselik ma-pole-päris-kindel-kes-ma-olen-või-mis-ma-siin-teen, noor naine oma kasvuetapis oli tegelikult hea, ainult et, kas see oli Aglaja või Ragne Veensalu ise...

Helindus on ka väga hästi valitud. Georgy Sviridovi "Snowstorm Walz" filmi tunnusmuusikana on täielik rusikas silmaauku. Mingel imelisel moel seob see kokku kogu selle ajasrändamise kemüüse. Muuseas, Sviridov on väga põnev ja võrdlemisi kaasaegne helilooja. Tema tuntuim teos on enamusele ilmset tuttav NSVL uudistesaate Vremja avaloona.

Kui sa "Idiooti" veel vaatamas käinud pole, siis ma ei ütle, et mine kindlasti. Mine siis, kui su sisetunne ütleb, et see on sinu masti film.

Igal juhul kummardus tegijatele!

Must töö

2011-11-02T18:18:00.005+02:00

Võta mind just nii nagu näib ...

2011-10-23T13:16:00.002+03:00

Eile telekast kuulsin üle pika aja ja tahtsin salvestada endale.
Laulab Hedvig, peaks plaadi ka kuskilt sahtlist üles otsima.

Dancing Spirits

2011-10-17T23:27:00.004+03:00

Selle filmilõigu vaatamine tekitas kergeid värinaid ja tuletas meelde neid põhjusi, miks Põhjala minu jaoks nii äge on.

Ma olen Lapimaal virmalisi näinud kahel korral, viimati selle aasta märtsis, kui mootorsaanidega Venemaal olime. See oli see esimene õhtu, kui ilm ära pööras ja rada lume alla mattus ning ma keset keskööd oma saaniga kusagil pimeduses üksinda kinni jäin. Ootasin, et poisid mulle järgi jõuaksid ja seal nad siis olid, tantsisid üle taeva.

Kustuta tuled ära, pane kõlarid sisse ja video käima:

Säärkurat, Triscele, Trinacria

2011-10-11T21:36:00.002+03:00

Shop around the corner

2011-10-04T14:49:00.006+03:00

Leidsime ümber nurga ühe hirmus armsa vanamoodsa kohviku. Kui see oleks juhtunud Eestis, siis ma oleks lihtsalt meeldivalt üllatunud, aga olles parasjagu külas teisel pool lahte, siis see loksutas vaata, et hingepõhjani. Sest minu arvates on soomlastel enamasti ainult väga koledad ja kõledad söögikohad. See siin on vanas puumajas asuv "Suomalaisen käsityön ja muotoilun myymälä ja kahvila".Vanas puumajas on alles uhked ahjud ja puupliit, puupõrandad nagisevad ja toad haisevad ajaloo ja kopituse järgi. Ühes ruumis asub kohvik, mis müütab ilmselgelt mummo poolt kodus valmistatud kooke, pirukaid, teed ja kohvi ning teised 4 tuba on täis kohalike meistrite kästiööd. Soome disain on nunnu - kui mul oleks päris oma isiklik kunstipärane kodu, siis ma oleks tahtnud sealt mitu asja kaasa tuua. Ja õunakook oli suussulav. Soome kohta ebatavaliselt kodukootud ja lihtne.

Maailm on seiklustele valla!

2011-09-23T17:27:00.003+03:00

Head sõbrad, koostööpartnerid ja kõik toredad inimesed, kes mu aadressiraamatus ennast ikka meelde tuletavad! :-)

Annan Sulle teada, et nädala pärast on minu viimane ametlik tööpäev Estravelis. Ametlik seetõttu, et tegelikult jätkame me siiski oma koostööd mingites muudes vormides. :-)

Kõik küsivad mult ikka, et kuhu ma lähen ja mida ma seal tegema hakkan, nii et nüüd ongi hea võimalus kõik ausalt ära rääkida.

Mul on Soomes mõned sõbrad nagu noored Indiana Jonesid. Umbes sellised, et on sünnist saadik sõitnud mootorsaanidega, ei lahku kodunt ilma hädavarustuseta, püüavad metsas paljakäsi kiskjaid ja nülivad neid hammastega. No olgu, need olid muidugi kirjanduslikud liialdused, aga saate aru küll, mis ma mõtlen, eks?

Igal juhul korraldavad need seiklejad üliägedaid elamusreise Põhja-Soomes, Venemaal, Rootsis ja Norras. Näiteks lumesaanisafari Rovaniemist Põhja-Jäämere äärde või hoopis Koola poolsaarele või hoopis Abisko mägedesse Rootsis. Või hoopis nädalane ekspeditsioon kelgukoertega Põhja-Polaarjoonel. Ja muud sellised asjad.

Hea uudis nende reiside juures on see, et seal osalemiseks ei pea tegelikult olema mitte mingeid olulisi oskusi või eeldusi peale pisukese seiklusjanu ja killukese hullumeelsuse. Viimane eelkõige selles osas, et loobuda nädalast päikese all ja minna selle asemel Põhjanabale. Selle lausega kogu ühisosa seiklussafarite ja rannapuhkuse vahel ka katkeb. Mina nimetan neid ka elureisideks, sest tihti peale muudavad need seiklused elusid. Inimesed tuuakse välja oma igapäevasest rutiinimullist ning sul on võimalus nautida tõelist metsikut vabadust, kombata oma piire ning selle läbi õppida iseennast paremini tundma. Nüüdsest suudan ma kõike, oli minu enda esimene joovastushetk.

Üks tee viib teiseni ja nii ma otsustasingi võtta osa ühest veel suuremast seiklusest ning olla osake sellest maailmast. Iga seiklus kannab endas riski ning muidugi on hetki, kus ma olen hakanud kahtlema oma terves mõistuses. On olnud siirast kahjutunnet ja paanikat, südamevalu ja kõike muud, aga tundub, et ma olen siiski õigel teel. Elu ei anna võimalusi niisama.

Minu kirjakast siin töötab veel mõnda aega, aga uuel aadressil leiad mind annekreet_at_uniquelapland.com

Teie kõigiga on olnud au koos töötada.
Isiklikud tänusõnad annan igal võimalusel üle isiklikult.

Ikka Teie,
Annekreet

Midnight in Paris

2011-09-18T00:09:00.003+03:00

Käisin kinos. Väga meeldis. Tõsiselt.

Romantiline komöödia SÜDAÖÖ PARIISIS jutustab Pariisi ärireisile sõitnud perekonnast ja sügisel abielluda kavatsevast noorpaarist, kelle elu muutub peagi. Noort meest paelub imetabane Pariis ja illusioon, et „kusagil mujal on elu alati parem“.

Osades Owen Wilson, Rachel McAdams, Marion Cotillard, Kathy Bates, Carla Bruni.

Stsenarist ja režissöör Woody Allen ("Vicky Cristina Barcelona", "Sa kohtad pikka tumedapäist tundmatut")

Kuigi suhteliselt kergesti seeditav, on tegemist vägagi nauditava linateosega vähemalt neile, kes natukenegi kunsti-/kultuuriajalugu tunnevad. Peategelene, noor Ameerika kirjanik Gil Pender (Own Wilson) leiab end ootamatult ajarännakul oma kujutelmade ideealajastusse 1920-ndate Pariisis. Sundimatud vestlused väärika Scott ja äärmusliku Zelda Fitzgeraldiga, sõprus tõelise alfaisase Hemigwayga, kuulsad kirjanikud, kunstnikud, muusikud viivad Gil'i täiesti uude ja uskumatusse maailma.

Owen Wilson mulle eriti ei sümpatiseeri oma viltuse ninaga, minu arvates mängib ta kõiki karaktereid täpselt ühtemoodi. Alati on tegu pisut ujedate, aga siiraste nunnu-nohkaritega, samad liigutused, sama intonatsioon. Igav! Aga mõned teised näitlejatööd on tõesti nauditavad. Fitzgeraldid olid väga tõetruud ja ka Hemingway olid väga hästi tabatud, kellegi näiteleja nimega Corey Stoll, poolt. Minu lemmiku tiitel kuulub aga Adrien Brody mängitud Salvador Dalile. Lihtsalt geniaalne sooritus. See ei olnud näitleja Brody, kes kaamera ees Daliks kehastus, see oli Dali ise! Bravo! Ootamatult meeldis ka Prantsuse presidendiproua Carla Bruni kehastatud lihtne muuseumigiid, sobis talle ideaalselt!

Muidugi sekundeerib sisule, kuulsatele nimedele ja näitlejatele veel romantiline Pariis ise ning rezissöör ei ole selle näitamisega tagasi hoidnud. See on täpselt selline film, mida peaks vaatama isutekitajana vahetult enne Pariisi minemist.

Treilerisse on sisse pandud ainult väga Hollywoodikad kaadrid.
Päris film on palju rohkem ja palju parem.

Külas marssal Mannerheimil

2011-09-14T17:05:00.007+03:00

Tahtsime ühe lõunasöögi ajal midagi uut proovida ning seetõttu käisime Heli ja Nadjaga külas marssal Mannerheimil, Tallinnas Mere puiestee nurgal asuvas uues restoranis Mannerheim.

Restorani peakokana töötab tunnustatud peakokk Rudolf Visnapuu. Rudolf on üks seitsmest Gordon Blue’ga auhinnatud kokkadest Eestis ning töötanud mitmetes kõrgelt hinnatud restoranides. Peakokk Rudolf Visnapuu valmistatud road on inspireeritud tuntud gurmaani, marssal Mannerheimi lemmikutest ja üllatavad positiivselt ka kõige nõudlikumaid söögikunsti austajaid põnevate maitsenüanssidega. Rudolf on kasutanud menüü kokkupanemisel julgelt ka enda kirge – molekulaargastronoomiat.

Restoran asub ägedalt renoveeritud vanas paekivihoones, väga muljetavaldavad on vanad restaureeritud puituksed, mis tegelikult sobivad hästi sees ootava pisut ajaloohõngulise atmosfääriga. Mannerheim resotrani näoandjana on pisut pretensioonikas - vähemalt keskmisele eestimaalasele, sest kui palju me vabahärrast ja tema tegemistest, ekspeditsioonidest teame? Soomlasele sobib teemapüstitus kindlasti rohkem, samas ei ole Mannerheimi näol tegemist restoraniga tavalisele viinaturistile, seega, pigem keskmisest intelligentsemale soomlasele. Need esimesed käivad tõenäoliselt pigem edasi sadamas asuvas ühes teises üle-lahe-kangelase-nimega söögikohas pipart ja pihvi söömas. Aga see selleks.

Mulle isiklikult on parun Gustaf pigem romantiline kuju tänu Laila Hietamiehe romaanidele, mis on küll ilukirjanduslik fiktsioon, aga väga nauditav ajastutruu lugemine. Restorani Mannerheim on seevastu karm ja karge riigimees, kelle rikkalikud ordenid ja aumärgid (õigemini nende pildid) kaunistavad kõigi söögisaali toolide seljatugesid. Väga tore lahendus tegelikult, nagu kogu Vene Keisririigi sümboolika, mida siit-sealt näha on.

Aga muus osas mõjub ruum kuidagi pisut kõledalt, kuigi seinad on soojades toonides ning ... otseselt nagu midagi ei häiri. Võibolla ainult see massiivne tühi puhvetkapp ruumi otsas. Mul oli koguaeg silmanurgas tunne, et seal kapis peaks veel midagi olema, sest kes see paneb niimoodi tühjalt seisva kapi tuppa. :)

Söök oli tõesti hea. Ei ühtegi halba sõna. Pardifilee on selles kohas kindla peale minek, liha on suurepärane ja hõrk! Rooga valides tekitas huvi pardiga sekundeeriv viigimarja-aniisi kaste, kuid süües läks see meelest ära, tegu oli lihtsalt maitsva toiduga. Alles pärast tuli meelde, et oot, kuskil pidi ju mingi huvitav maitsekooslus olema. Miks ma ei mäleta seda? Kaaslased sõid kala ja kiitsid ka väga. Magustoitudest tulid lauda Creme Brule, shokolaadi fondant ja mulle maasikasupp pannakota ja kurgisorbeega. Maitses, aga ei jäänud meelde.

Ma mõtlesin tükk aega, kuidas seda täpselt sõnastada, aga midagi on Mannerheimis justkui puudu. Koht on kena, teenindus peen, toidud suurepärased. Vajaka jääb omapärast või millestki erilisest, mis sinna tagasi meelitaks ja kõike koos hoiaks.

Ja minu arvates ei tohiks ükski selline restoran lubada endale marmori-immitatsiooniga paberile prinditud kulunud menüüd. Eks see ole loodetavasti alguse asi.

Jõudu neile ja edu oma koha otsimisel!

Ööseiklustest vol 2: Otepää

2011-09-02T22:23:00.004+03:00

Ja siis, kohe paari päeva pärast võtsime kolleegidega suuna Lõuna-Eestisse, sest Otepää seikluspark kutsus proovima sellist ägedat asja nagu ööronimine. Spordiriided seljas, kogunesime kella poole kümneses hämaruses seikluspargi väravasse, saime endale ronimisvarustuse ning otsmikulambid ja valmis me olime. Selle peale kohe niisugune ilus paraadportree:

Kes varem pole puudelatvadesse tõmmatud trosside vahel kõõlunud, siis nende jaoks on ööronimine kordi lihtsam, kui päevavalges kõrgustes turnimine. Pimedas kaob kõrgusetunnetus lihtsalt ära, muidugi sa aimad, et oled seal kusagil üleval, aga mõõtmeid ei tunneta ja kõige raskem osa ongi füüsiliselt keerulisemaid radasid läbi teha.

Pärast canyoningi ei ole ma enam kõige suurem hüpete fänn, seega minu jaoks oli kõige vastikum viienda raja lõpus olev nn. Tarzani hüpe, kust pead platvormilt tegema köiega pika hüppe eesolevasse võrku. Ei ole minu teema, noh. Igasugu muidu rippumisi, kõlkumisi, hüppeid ja asju, palun. Aga selline koht on kerge menthal disaster moment.

Kõige lahedamad olid muidugi Otepää laskumised, millest esimene, seikluspargist üle oru linnamäele kestab 30 sekundit, siis tuleb mööda treppi taevasse rühkida ning tagasilend linnamäe otsast võtab aega 40 sekundit. Ääretult uhke, eriti pimedas, kui näed vaid kauguses leekivaid lõkkeid ja uskumatult selget tähistaevast.

Kui me kesköö paiku oma magamiskohta tagasi jõudsime, siis oligi juba enamvähem aeg sättida väikesele ringkäigule Nuustaku kesklinnas. Olgu, ettevalmistused ja soojendus võttis ligi kaks tundi aega, nii et ööklubi Comeback ukse taha jõudsime alles kella kahest. Ja sinna läkski mu teine praktiliselt magamata öö. Voodisse pugesime lahkelt kell kuus hommikul... ;)

Ööseiklusustest vol 1: Helsingi

2011-09-02T21:21:00.008+03:00

Eelmine nädal sai kuidagi väga öine. Tõenäoliselt tegin rekordi, ma ei mäleta, et ma oleks ühe nädala jooksul niimoodi kahel ööl "väljas käinud". Veel vähem olen ma põhjanaabrite juures väljas käinud ja siin kohal ei tule karaookeõhtud kusagil kolkas asuvates spaahotellides arvesse, eks.

Nii et kui meie tagasihoidlik seltskond kogunes ühel varajasel õhtutunnil Unique Laplandi saunabussi, tõotas see juba uusi elamusi. Üha enam saab selgeks, et mida ma ka Talsingist tean. Kuigi see kõlab üsna loogiliselt, siis pole nagu otseselt selle peale mõelnud, et Soome mere ääres asuvas pealinnas on täitsa olemas supelrannad. Üks selline kannab nime Aurinkoranta ja teine natuke vähem kuulsam asub Hietäniemis. Liivarannad ja puha.

Saunabuss on selline uhkete piltidega buss, mis on ümber ehitatud nii, et see mahutab 8 reisijat ning ülejäänud ruumi võtab enda alla köök, baar, meelelahutuskeskusega (arvutimängud, televiisor, karaoke jne) lounge, duzziruum ja saun. Buss sõideti randa, saun pandi küdema ja selle tulemusena oligi puhas eksootika peaaegu Helsingi kesklinnas. Ujumisega päikeseloojangul ja nii.

Saunale järgnes karaookevoor seal samas bussis, ja jumala eest, kõik noored ja ilusad laulsid silmade särades neid umpa-umpa lugusid. Ei saa salata, soomlased ilmselgelt on karaookerahvas. Kõik võtsid vabatahtlikult mikrofoni, teadsid viise ja sõnu ning hulgasid kaasa. Kuigi meil on ju ka igasugused seltskonna- ja lõkkelaulud, siis seal tundus see kuidagi õõvastavam.

Edasi viis buss meid Bulevardil asuvasse moodsasse öölokaali nimega Rymy-Eetu, mis nägi küll rohkem välja nagu Oktoberfest, aga pidi väidetavalt olema üks Helsingi kuumimaid ööelu kohti, kus käivad kõik lokaalsed selebritid. Tantsupõranda ees mängis bänd umpa-umpat ja noh, nii oligi. Ei no, tegelt oli tore. Ilmselt oli ka mingeid popimaid laulse, sest me kepsutasime seal ikka kõvasti.

Oeh, esialgu tundus mulle, et sellest üritusest on miskeid ärevamaid noote kirja panna, aga nüüd polegi nagu midagi erilist öelda. Sai palju Coca-Colat joodud ja naaberrahvaga lõimutud.

Mootorattaga mööda Euroopat

2011-08-30T10:29:00.001+03:00

Üks kirjanduslike ilustustega motolugu sai Estravelleris ka nüüd trükitud.
Lehekülg 34.

Päikesevann

2011-08-20T21:42:00.002+03:00

Kuis kõliseb ja kohab põllulaine,
ta kaldal lokkab kõrge rammus hein
kui lilletikandustest läikiv sein –
siin alasti ma laman, päikest ihkav naine.

Näe, mesilased sumisedes tooma
on tulnud õitelt lõhnavatelt mett,
mind imetlevad nagu imelooma;

Ja liblikad mul suudlemas on kätt,
ning viljakõrte käharuse alt
mind rukkilille sinisilm kaeb ihkavalt.

(M.Under)

Tahad midagi nunnut näha?

2011-08-03T15:19:00.001+03:00

Sarjast best pick up lines:

Poiss: "Tahad midagi nunnut näha?"
Tüdruk: "Jah?"
Poiss: "Mine vaata peeglisse!"

31

2011-08-01T11:02:00.003+03:00

Ilus ja hea kook.

Ei, see ei ole kingitus, ma lihtsalt proovin sõita kellegi teise rattaga, aga see oli lahe.

Ei, ma ei käinud folgil. Ainult folgi kõige lahedamal kontserdil. Sellel viimasel, kui kõik tulevad lavale ja iga üks mängib oma pilli ja kõik on härdad ja õnnelikud ja selles on pulbitsevate tunnete ilu.

Youth happens.
Age is earned.

Ühe õhtusöögi lugu

2011-07-27T14:03:00.011+03:00

Hea söök ei ole kunagi liiga kaugel. Vähemalt mitte pariislastele, kes on valmis võtma ette 2tunnise teekonna mööda kiirteed, et süüa õhtust Burgundia südames asuvas maailmaklassi gurmeerestoranis. Tillukeses St-Père’i külas, kus aasta läbi elab kõigest paarsada inimest, on Marc Meneau, tänapäevase Prantsusmaa üks tunnustatumaid kokkasid, avanud oma naudingute impeeriumi – luksushotelli ja restoranikompleksi L’Esperance.

Teel Vezelay veinipiirkonna külje all asuvasse St-Père’i ei tea ma kotkaninaga hallipäisest vanahärrast palju muud, kui et 3 Michelini tähega pärjatud härra Meneau kuulsus kokana on kohati suisa skandaalne. Aastate eest ühest sätendavast tähest ilma jäämine (ja prantslastele on tärnimajandus suurem kui elu) tekitas sellise furoori, et asi olevat lähenenud kodusõjale. L’Esperance on selle mehe oma kätega täide viidud unistus tema lapsepõlvekodus.

St-Père on samasugune ühe peatänavaga küla, milliseid jätkub teekonnal mööda Prantsusmaad iga natukese aja taha. Piirkonna au ja uhkus on hoopis selle lähedal künka otsas asuv UNESCO kaitse all olev keskaegne Vezelay, millest on sajandite vältel saanud hinnatud kultuuri-, kunsti- ja religioonikeskus. Legend, mille kohaselt asus just Vezelays kirikus Maarja Magdalena põrm, on keskajast saadik meelitanud kohale tuhandeid palverändureid üle maailma.

See sobib hästi, sest ka L’Esperance tõmbab ligi omamoodi palverändureid. Neid, kes nuhutavad saabudes ninaga õhku, et aimata, mida Suur Marc Meneau täna pakub, ning sulgevad veini neelates mõtlikult silmad, et manada ette kujutluspilt, milliselt kohalikult viinamäelt käesolev klaasitäis pärineb. Muuseas, isiklik viinamarjaistandus on kokahärra salauhkuseks. Bourgogne Vézelay nimelist dessertveini käivad oma veinikaardile jahtimas nii kõrgklassi restoranid kui veinikaupmehed.

Relais & Châteaux’unikaalsete hotellide ketti kuuluv L’Esperance 4* sobib hästi klassikalisele nõudlikule maitsele. Ruumid on ekstsentrilisest Aafrika stiilis sviidist antiikse luksusapartemendini. Kõikjal jääb silma täiuseihalus, iga pisemgi detail on osa tervikust. Libistan käe laisalt üle luksusliku hermeliinvaiba, mis katab hotelli sohvabaari mugavat diivanit. Elegants immitseb seinapragudest ning tungib pooridesse.

„Madame, monsenieur, siin on teie tänane menüü,“ vuristab kelmikalt põriseva aktsendiga Angelique ette toitude ja veinide nimed. Carotte Confite de Foie Gras et Cumin. Cuisson Lente, Huile Pimentee, Crepinette d'Agneau. Le Formage Selectionne du Moment. Framboises et Dragees Croquantes, Sorbet Basilic. Olen sellistes restoranides loobunud ise valimast. Usalda peakokka, nii on elamus palju mängulisem. Ka täna oleme Marc Meneau erikülalised, me ei telli menüüst. Peremees otsustab ise, mida pakkuda.

Algab tants õhtusöögi ümber. Kõigepealt tervitusamps, siis eelroog hanemaksa ja noore porgandiga. Pearoana tuuakse otse ahjust lauda aeglaselt küpsenud tallekints. Kelner avab uhke fooliumpakendi ning jagab liha taldrikutele. Tõenäoliselt on see kõige perfektsem lihapala, mida ma iial söönud olen. Teate seda tunnet, kui liha on nii õrn, et sulab suus? Nüüd korrutage see kahega. Marc Meneau peab olema geenius. Suutäis on nii hõrk, et hakkad soovima, et see hetk kestaks igavesti. Ma söön väga aeglaselt ja naudin iga sekundit. Sõnu pole, rääkida pole vaja. See on jumalik! Järgneb hurmav juustuvalik. Kõrvallaud ahhetab saabunud roogade üle.

Kokana, ei, kunstnikuna on Meneau käekiri tegelikult üsna selge. Tema kulinaarfilosoofia paigutab alati kokku midagi, mis kasvab maas, ja midagi, mis õhus. Näiteks ei serveeri ta kunagi korraga mitut juurvilja, vaid paaritab juurika pigem, ütleme, ubadega. Esmapilgul tundub selline lähenemine naljakana, kuid õhtusööki süvenedes taipad, et ka siin on iga detail viimseni läbi mõeldud. Stiilipuhtad toorainekombinatsioonid on sooritatud toidutehnilisel tipptasemel ning serveeritakse viisil, mis viib elegantse lohakuse uutesse kõrgustesse.

Härra Meneau tuleb hetkeks ise külaliste sekka. Uhke peakokk on köögis rassinud, reedab õhetus tema palgeil. Restoranis on umbes kümme laudkonda, kellel kätt suruda ja tervitusi vahetada. „Kas olete magustoiduks valmis?“ küsib ta mult silma pilgutades. „Magustoiduks on mul valitud midagi erilist, aga enne seda on veel üks üllatus. Ja võib olla on ka pärast üllatus!“

Üllatuseks on vaagnatäis tillukesi, suussulavaid, patuseid kooke, üks ahvatlevam kui teine. Sellest oleks magustoiduks rohkem kui küll, kuid tegemist on alles magustoidueelse magustoiduga. Päris magustoit ise koosneb karamelliseeritud vahvli- ja šokolaaditükkidest kroketile kuhjatud värsketest vaarikatest, mida katab basiilikusorbee ja toetab balsamico-hõnguline kaste. Ei tea, mida nad tegid või kuidas nad seda tegid, aga selle koosluse maitsed on nii täiuslikud, et hakkan oigama. Krõbedale pisut mõrkjalt magusale karamellvahvlile sekundeerib puhta marjamaitsega vaarikas ning punkti paneb kergelt hapukas sorbee. Kurgupõhjast vaikselt kostuvaid joovastavaid häälitsusi pole lihtsalt võimalik tagasi hoida. Ning just siis, kui sa mõtlesid, et enam ei suuda, toob Angelique lauale valiku käsitsi meisterdatud šokolaaditrühvleid ja iiriseid. See vist ongi nirvaana?

Külaliste kohal hõljuvat rahuloluaurat võib lausa käega katsuda. Ma olen nautinud igat millisajandikku sellest õhtusöögist, igat tillukest maitsenüanssi, igat žesti, igat tundepuhangut. Korraga avastan, et L’Esperance on mind hinge põhjani puudutanud, just kui pikk, õrn, sensuaalne silitus. Kui keegi ei näeks, siis valaksin sellel hetkel heldimuspisara.

Ma arvan, et Marc Meneau teab…

Sain üle pika aja jälle vette

2011-07-20T09:18:00.003+03:00

Kevadel hoogsalt alanud sukeldumishooajale oli vahepeal käisipidur peale jäänud. Nüüd sain üle mitme kuu jälle vette. Männiku karjäär on suurepärane koht harjutamiseks. Ilus liivapõhi, ahvenaparved ja ära eksida ei saa, üks paras lomp kõik.

Vesi on madalamas osas imesoe, 23 kraadi, seal on mõnus vetikate kohal sulistada. Sügavamal põhjas aga läheb nii ülemõistuse külmaks, et isegi kahekordse paksu märgülikonnaga (vest oli peal) on jahe. 50 minutit olime all.

Varsti jälle!

Mootorrattaga elu avastamas

2011-07-19T14:38:00.002+03:00

Uued asjad, mida õpetab 2 nädalat ja 5000 km mootorratta seljas mööda Euroopat ringi sõitmine.

1. Riided olgu ilusad
Korralik varustus on sõidunaudingu aluseks. Põlve-, selja-, õla- ja küünarnukikaitsed lisavad turvalisust, vee- ja tuulekindel materjal ilmastikukindlust jne. Olen paar korda sõitnud oma tavaliste riietega ja rohkem väga ei tahaks. Kui me Helsingist alustasime, käis mul rattariiete selga ajamine tigusammul. Kõik lukud, taskud, trukid, saapad, buff, ja siis veel kiiver olid justkui võõrkehad, mida kohmakate, töntside näppudega toppisin ja sikutasin. 2 nädala pärast tuli kõik see juba une pealt minutiga ja kiivri sain pähe nii, et ükski juuksekarv soengus ei liikunud. Osavus on mõnus!
2. Mootorratturitel on liigid
Reisimootorratturid ehk cruise-bikers on vanad ja paksud. Üldse mitte halvas mõttes, eks. Aga nad olid! Hallid habemes mehed, õllekõhud ees. Ma olin selles seltskonnas nagu roosa ja rikkumatu beebi. Siis on veel ice-cream bikers. Need, kes ajavad nädalavahetusel ratta garaazist välja ja sõidavad jäätisekohvikusse, et kohvikutooli pealt oma kaugemal seisvat iludust imetleda. Ma ise võtaksin endale pigem liiginimetuse rautaperse, 5000 km ikkagi. Ametlikult ma päris rautaperse olla ei saa, niisuguseid diplomeid väljastavad rattaklubid neile, kes sõidavad 24h jooksul 1000 miili ehk ~1600 km. Bratislavast Tallinnasse.

3. Naine on mehe kael
Kui kogemused piirduvad põhjamaiste kiirusstandarditega, siis ühtäkki Saksamaa kiirteedele sattuda on päris hirmuäratav. Alles keerasime vaikselt sadamaterritooriumilt välja ja juba tulistab masin 180 km/h. Esimese hooga olin ma kindel, et mu pea lendab otsast ära. Kiiver on juba niigi omajagu raske, kael lihtsalt ei suuda sellise raskusega võidelda, sest tuuletakistuse jõud, mis tekib, on ikka kohutav. Hiljem harjus sellega ära, ilmselt olid kaelalihased lõpuks trimmis nagu Janeki kõhulihased headel päevadel. Soorollidel ja pealkirjal ei ole tegelt asjaga mingit pistmist, kõlas lihtsalt hästi. :)

4. Uni on hea
Ma õppisin üsna kiirelt tagaistmel magama. Vahel pole seal kõlkudes lihtsalt mitte midagi vaadata, nii et uni tuleb kiiresti. Esiti tundus see üpris hirmus - kuidas ma nüüd saan motika seljas tukkuda!? Väga lihtsalt saab: paned silmad kinni ja tudid, isegi pea ei nõksa ette poole. Mitte keegi ei saa aru, ka mitte juht.

5. Kõrvatropid saab tegelikult ka kõrva panna
Pikkadel sõitudel toppisime kõrvad alati kinni, sest kiirust arendades kohiseb tuul kiivri sees ikkagi üsna vägevalt. Tuleb välja, et kõrvatroppide paigaldamise osas olen ma kogu oma senise elu käinud lastesõimes. Ilmselt on minusuguseid teisigi, nii et nüüd ma tahaksin avada spetsiaalakadeemia, näiteks kiirkursuse "Kogu tõde, kuidas troppe TEGELIKULT kõrva panna". Kasulik teave näiteks ka lennukiga pikki vahemaid sõites.

6. Teretamine on tore
Motikamehed viipavad käega, kui üksteisest mööduvad. Igal pool ja koguaeg. Üleüldse, mootorratturid on kohe sõbrad hoolimata vanusest, rahvusest, soost, nahavärvist vms. Kõik tahavad kohe juttu ajada ja küsida, kuidas läheb. Praegu ma tahaks ka lehvitada, kui mõni rattur mööda sõidab, aga Fiati roolist on vist imelik. :)

7. Vähem on rohkem
Ma pakkisin kaasa nii vähe asju, kui ma sain, aga tegelikult poleks pidanud niigi palju, paar riideeset ja plätud jäid suisa kandmata. Sellise reisiga vähenevad inimese vajadused lausa uskumatult. Kõik see mahtus ära tillukesse külgkohvrisee, mis on umbes sama suur kui natuke tummisem sülearvutikott. Kingad ja kosmeetikakott leidsid koha tagumises kohvris koos lisavarustusega. Järgmisel korral oleks mu kott igal juhul oluliselt õhem.
8. Halb ilm on hea
Vihma kallab nagu oavarrest ja kuivas ja soojas istuvad autojuhid mõtlevad tõenäoliselt parastava kahjutundega, et vaesed mootorratturid. Kaugel sellest! Veekindlate riietega istud sa vaikselt oma kookonis ja ei saa suurt ööd ega mütsi aru. Kiivri sees on nagunii kuiv. Tegelikult pole sul isegi vahet, kas sajab või ei saja. Pigem on see, et sõitma peab ettevaatlikumalt, sest märg tee on mootorratta jaoks ütlemata libe. Puhkepausid vihma käes on samuti mõnusad. Lõppude lõpuks teevad ju märjad juuksed ja mööda nägu veerevad veepiisad naisratturi veelgi seksikamaks, eks? ;)

9. Mootorrattad on tegelikult ka erinevad
Naine keerutab uue kleidiga peegli ees ja küsib mehelt, et mis ta arvab. Mees vastab, et sama ilus nagu iga teine kleit. Minu jaoks on mootorrattad olnud ka seni suhteliselt ühte nägu. Kaks ratast ja põriseb, mis neil vahet. Nüüd ma saan aru küll, et täitsa erinevalt põrisevad. Ja kui ma mõni mööda sõidab, siis ma täitsa vaatan huviga, et mis värk on. Ja kui ma mingil põhjusel ise peaksin endale kalli mootorratta ostma, siis soovitati selleks valida Ducati Diavel, pidi olema hea kerge naisterahavale. :)

See oli lühikokkuvõte minu jaoks uuest reisiliigist. Reisist endast on üsna raske kirjutada, sest külastatud kohti, tehtudt ja nähtut on nii palju, et väga raske on neid ühte reisikirja mahutada. Nii et jätkan tükiti!

Canyoning

2011-07-18T14:24:00.000+03:00

Need vanad armastuskirjad

2011-07-14T20:45:00.005+03:00

Ma hakkasin otsima ühte vana dokumenti ja no, ei leia, ei leia.
Kõik kastid ja kohad vaatasin läbi, kus see olla võiks, aga ei midagi.
Siis proovisin viimast varianti.

Mul on üks selline sahtel, kuhu ma viimati vaatasin ilmselt 2 aastat tagasi, kui niigi. Selles sahtlis on need asjad, mida üks teismeline neiu oluliseks peab. Vaatasin põgusalt paari paberit ja jäingi vaatama.

Ainult väike valik erinevatest ajahetkedest.
Kirjaviisid on muutmata.

---

Ma kardan, et otsus on katusele! (üldiselt "surm") Kui ma enese tapan siis ma suren enese armastust sinu vastu matmata aga kui elan edasi siis tea et armastan sind elu lõpuni (enda elu lõpuni)

---

Ma ei tea kas Sa tahad seda kirja läbi lugeda või ei? Igatahes on siin kirjas mõningad huvitavad laused. Kõigepealt ma pean vabandama eilse pärast, aga ma olin tõesti solvunud sellepärast et Sa arvasid, et ma pettsin sind. Ma pole Sulle kunagi tahtnud haiget teha ja valetada! Ma tõesti ei tea, kas Sa vihkad mind või midagi muud, igatahes olen mina süüdi, et me tülis oleme. Sul on õigus mind vihata, ma pole Sinu armastust ära teeninud! Aga tea, et mina armastan Sind igavesti, muidugi on paljud poisid niimoodi kirjutanud, aga see on tõsi, mis ma Sulle kirjutan. (---)

---

...Sõnad ei suuda väljendada seda, kui tähtis sa mulle oled ....

---

(---) Ma tõesti ei taha Sind mõjutada, aga ma lihtsalt ei ela seda üle, kui Sa "ei" ütled st surm mulle. Ära nüüd palun solvu, aga minu elu on Sinu kätes. Kas "ei" või "jaa"???? Kui sa "ei ütled, suren ma Sind armastades. No ok. Ma helistan Sulle eks!

---

Vahel paistab miski või keski pealtnäha tahumatu, rohmakas, armiline ehk pisut eemaletõukavgi ja katsudes selline kare ja konarlik. Selline kogemus mõjutab paratamatult tervikmuljet sellest miskist või keskist. See võib viia mõtteni, et seal keski sees on samaväärne vaatepilt. Sageli peidab seal sees, näilise külmuse ja inetuse taga, end ilus lilleõieke. Sügav sõprus sulatab tunded kokku üheks suureks tundeelamuseks, justkui sulab kokku klaas sulatusahjus.

---

Ma hakkan kirjutama lootes, et siis tekib mul mõte, millest ma üldse tahan rääkida. Ma püüan eriti mitte mõelda sellele, et kuidas see välja kukub, sest tegelikult on mulle väga oluline, et inimesele meeldiks mu kirja lugeda. Et Sulle meeldiks. (---) Ma mäletan, et väga ammu me vahetasime erineva värvi ja meeleoluga paberilehti. Mäletan, et sain siis punaseid ja musti hingesõnumeid. See oli nii tükk aega tagasi, et selle meenutamine tekitab minus vananemise mulje. Punaste kirjade ja praeguse mina vahele on tekkinud udune tupik, kuhu ma vahetevahel takerdun. Sest ma tahan seda. Ei, ma ei taha seda tagasi, vaid tahan seda uuesti, teistmoodi. Ma olin ju Sinusse armunud, aga ma ei saanud seda tunnistada, veel vähem Sulle öelda, sest ma ei saanud sellest armastusest aru. (---)

---

(---) Ma mõtlen tihti, et ma pole sind millegagi ära teeninud. Sa oled liiga hea, liiga armas ja liiga ilus. See on tõsi ja see teeb kurvaks. Tahaksin olla parem, sest ma vajan sind. Tore on mõelda, et kusagil on keegi, kes sinu peale mõtleb ja sust hoolib. (---)

---

Naeratasid lahkelt ja ulatasid põse tohtimakse seda suudelda, mida ma ka tegin oma parima põgususega. Meenutasid mulle mõnd vürtsi. Mu nõrkus aristokraatia vastu, mille olid minus hetkega esile tõstnud, lõi välja ja ma otsisin su pilku. Mulle, näis, et seda tegid teisedki, nii mehed kui naised. Sel hetkel ja praegugi, sul kõike proovida on luba. Naeratasid jälle...

---

Nuuuks!

Alles täna lõuna ajal me arutasime ühes teises kontekstis, et kas keegi on kohanud kedagi meesterahvast, kes oleks vabatahtlikult valmis oma tundeid kirjalikult väljendama.

Ja nüüd ma tahaks teada, millal see juhtus, kui romantika minu elust minema jalutas? See sahtel on täis imelisi tundeid!

Vajalikku paberit ma siiski üles ei leidnud...

Uju. Roni. Hüppa.

2011-07-13T10:01:00.000+03:00

Talvel olen ma tuntud kui tüdruk nimega „Andke mulle mootorsaan, ma sõidan keskööl läbi Venemaa tundrate“. Mis tähendab, et suvel sobib hästi „Andke mulle karabiinid, lähen turnin natuke kanjonis“. Tegelikult olen täitsa tavaline inimene, ei mingi mägironija, veel vähem buraanihunt. Aga kusagil sisemuses on see kõik mul olemas. Ma tahan neid asju proovida!

Just selliseid väikese kiiksuga inimesi ootab Austrias Tirooli südames asuv Ötztali org. Lisaks talvel tuntud suusanõlvadele ja piltpostkaardivaadetele on Alpides veel üks põhjus, miks tulla – seiklusturism.

Uju.

„Niisiis, oled sa rafting ’ut varem proovinud?“ küsib Ötztalis elav sõber Lois, seiklusfirma omanik, mind pikalt pilguga mõõtes. Raputan pead. Tehniliselt ma ju tean, mis on paat ja mis aer, nii et kui hull see ikka olla saab? Mis seal üldse tegema peab? „Mõla!“ vastab sõber Sami. Kuula täpselt kapteni käsklusi ning mõla elu eest. Aga mis siis, kui ma ei kuule täpselt? Ache jõe hirmuäratavalt vali kohin paneb mind võpatama iga kord, kui jõekaldal asuva maja uksest välja astun.

FeelFree Adventures rafting’u-keskus asub Heimingi külas ning sealt saavad alguse kõik kohalikud seiklusretked. Esmalt jagatakse kätte varustus: märgülikond, saapad, päästevest ja kiiver. Siis viiakse kõik bussiga parvetamise alguspunkti, jõest välja aga ronitakse siinsamas keskuse kõrval.

Alustame ohutusinstruktsiooni ja kuivtreeninguga maa peal, seejärel kamandatakse kõik vette. Külm jõevesi läigatab vastu sooja ihu. Issand! See on hullem kui kevadel Eestis 8-kraadises vees sukelduda! Esialgu on jõgi kiire vooluga, aga rahulik.

Meie paadi kapteniks on jõuliste näojoonte ja blondide lokkidega musklis Lukas. Ma ei saa valetada või mööda vaadata – Lukas on päris kena vaatepilt. Vähemalt seni, kuni ta rõõmsameelselt teatab, et nüüd ajame paadi meelega ümber ning proovime, mis hädaolukorras saab. Mis seal siis ikka, jõuan veel mõelda, ning järgmisel hetkel olen juba vee all ja kummipaat mütsatab vastu mu pead.

„Forward! Stop! Get down! Fast forward!“ röögib ahtris tüüriv Lukas käsklusi. Vallutame ühe lärmaka kärestiku teise järel. Parv hüpleb, vesi pritsib ja paadisolijad (kõik peale minu mehed) kilkavad ekstaasis. Teeme asja põnevamaks, hüüab nüüd Lukas jälle. Juba leian end uuesti jääkülmast vees rabelemast. Ujun elu eest (kiire vooluga jões on ellujäämiseks mõistlik ujuda krooli), veel üks tõmme ning haaraksin paadist, kuid viimasel hetkel tõmbab ootamatu hoovus mind kaasa ja lükkab läheneva kärestiku poole.

Näen silmanurgast, et Lukas sikutab veel kummuliolevat paati ega jõua mulle turvaköit visata. Kõik kohiseb kõrvulukustavalt, kuulen kusagil inimeste hõikeid, kärestik muudkui läheneb. Teen seda, mida õpetati – vaikselt, rahulikult (need on küll pigem kujundlikud väljendid meeleseisundi kirjeldamiseks) purjetan jalad ees veealuste karide poole. Siis on kõik läbi ja juba rebitakse mind vestist tagasi oma kohale. Edasine sõit möödub „tõrgeteta“.

(Raftingu pildid on internetist laenatud, arusaadavatel põhjustel ma ise seal väga välgutada ei saanud)

Roni.

Kuulsin via ferrata nimetust esmakordselt alles hiljuti ning arvasin, et tegemist on konkreetse mägiteega nagu Inka Trail vms. Tegelikult tähistab see hoopis trossidega turvatud ronimisrada, millesuguseid leidub kõikjal mägedes. Analoogina võib tuua näiteks meie kodumaised seikluspargid, kus trossid on tõmmatud puulatvadesse. Via ferrata toimib samal põhimõttel, ainult kaljuseinte küljes. Ideaalne meelelahutus neile, kes soovivad mägironimist proovida.

Ötztalis asuvast viiest via ferrata’st valime Stuibenfalli kose juurde viiva tee, sest sealt avaneb uhke panoraamvaade kogu orule. 160meetrine Stuibenfall on Tirooli kõrgeim kosk ja suur kohalik vaatamisväärsus. Parkimisplatsilt tuleb veel pool tundi mäkke kõndida, et ronimisteekonna alguspunti jõuda.

Traksid selga, klõpsud külge, kiivrid pähe ja minek. Hoolikalt karabiine kinnitades ronid mööda metallist aasasid muudkui kõrgemale ning piki mäekülge edasi. Üldiselt pole siin midagi rasket, tunnen ennast osavalt nagu ahv puu otsas.

Võib-olla ainult siis, kui mõne kitsama koha peal alla vaatad, kipub kergelt kõhe olema. Ühes kaljulõhes on väike puhkepink, mille kõrval metallist kastike kaustiku ja pastakaga. Siin võib kuristiku kohal rippuda, jalgu puhata, heita imetlevaid pilke Ötzi külale ning kirjutada sissekande stiilis „mina olin siin“. Kaustik on neid ääreni täis.

Ronimisraja lõpp jõuab kosele üha lähemale. Stuibenfall sööstab meeletu jõuga alla sügavustesse, kui mööda kahte trossi sellest üle ukerdan. Loomulikult ei takista see mul hetkeks olukorda nautimast ning vabalt kose kohal rippumast. Kaugel allpool vaateplatvormil teevad turistid vee kohal kõlkuvast roosast täpist pilte.

Kui rada läbitud, olen uhkusest lõhki minemas. Adrenaliinitorm teeb oma töö, sest minu sees tõstab jälle pead see ohtlik ja sõltumatu supernaine. Sellel hetkel võiksin vallutada maailma. Ja mis peamine, igaüks meist suudaks seda!

Hüppa.

Canyoning on esimene asi, mille lähenedes hakkan oma terves mõistuses natuke kahtlema. Ötztalis saab canyoning’i harrastada kolmel rajal: Sporty, Ultimo ja Ultimo XXL. „Ta on selleks piisavalt crazy, et Ultimo peale minna,“ arutavad sõbrad Lois ja Sami omavahel, millist kanjonit mulle valida.

Koguneme jälle Heimingis asuvasse FeelFree keskusesse, märgülikonnad selga, rakmed peale, kiivrid pähe ja kanjonisse minek. Kokku tuleb seitse inimest ning Lukas, kes lisaks rafting’ule tegutseb ka canyoning’i-giidina.

Algus tundub lihtne – pisut via ferrata stiilis ronimist ning ohkan juba kergendunult. Aga siis laskume kanjonisse. Lukas valmistub esimeseks köislaskumiseks ning toimetab meid ükshaaval järsakust alla. „Hoia jalad hästi laiali ja nii ees, kui saad,“ kõlavad õpetussõnad. Järsku leian end kitsalt kaljunukilt, kust tuleb teha esimene kahe meetri kõrgune hüpe. Üks, kaks, kolm, läks! Järgmine hetk ilmun vett puristades pinnale. Vesi on siin veel külmem kui rafting’ul!

Retk jätkub mööda kanjoni põhjas voolavat jõge kahlates. Kõige rohkem õnnetusi juhtub kõndides, manitseb Lukas meid ettevaatlikkusele libedate kivide suhtes. Siis saabub esimene slide ehk tagumikul kosest laskumine, looduslik variant veekeskuse liumäest. Siuhhhhhhhh! Ma ei jõua mõelda ühtegi mõtet, juba lööb jäine vesi pea kohal kokku. Ja nii muudkui edasi. Ronimine, ujumine, libedatel kividel turnimine, järsud ja libedad köislaskumised koskede alt, pealt ja kõrvalt.

6-meetrisest kosest alla hüppama hakates mu (hull)julgus hetkeks lõppeb. Niisugune hüpe ei ole võimalik! See on liiga kõrgel. Silmad kinni ja … 8-meetrine kombinatsioon slide’ist ja vesisest vabalangemisest ei ole enam nii hull, seal pole vähemalt hüppemomenti. Kõmatan jalad kõveras (selline on ohutusnõue) tohutu hooga vette ning tunnen end seljaga vastu põhja potsatavat. Pinnale tulles tuleb kasutada kõiki jõuvarusid, et kosest eemale ujuda ning end järgmisele kivikamakale vinnata. 12-meetrisest hüppest loobun – ei, aitäh! Lõppude lõpuks on ka minu seiklusjanul piirid.

Kokku oleme kanjonis umbes 5 tundi. Köislaskumised võtavad keerulisemates kohtades oma aja, sest kõike tehakse kordamööda. Päike igal pool kanjonisse ei paista ja niimoodi läbimärjana oodates hakkab paratamatult külm. Seisame rivis, hambad plagisemas.

Tagasi keskuses, kisume märjad ülikonnad seljast, lippame kuuma duši all ning siis kohe päikese kätte soojenema. Kohvikust tuuakse tulist guljašši. Lukas istub meiega koos maha ning räägib mõnuga oma seiklustes Ötztalis. Tegelikult tahaksin sama raja kunagi uuesti läbi teha! Nüüd oleksin juba julgem, teaksin, mis mind ees ootab.

Aga see pole veel kõik.

Igal juhul on mu seikluslimiit nüüd mõneks ajaks täis, kuigi Ötztalil oleks väljakutseid pakkuda veel ja veel. Tavaliselt tullakse siia aktiivset puhkust veetma vähemalt nädalaks. Matkamine (hulgaliselt tähistatud radasid), rattasõit, mägironimine, rafting, kayaking, canyoning, paragliding – see on justkui seiklusvabrik!

Noortele (ja nooremeelsetele) on siin isegi eraldi Adventure Camp kämping, kus saab soodsa hinnaga ööbida ning päeval kõikvõimalikke aktiviteetidega tegeleda. Kämpingu territooriumil olev baar on kuum koht, sinna kogunevad õhtuti kõik need kenad seiklusgiidid. Nii et elu käib siin kohe kindlasti.

Mulle meeldib eelkõige see, et põnevate asjade harrastamiseks ei pea sul tingimata põhjalikke eelteadmisi olema. Siin on ruumi nii proffidele kui harrastajatele – peaasi, et tahtmist oleks! Muidugi tuleb sportlik vaim ja vorm kasuks, aga mõte on selles, et iga keskmine inimene saab hakkama. Lihtsalt, Ötztalis on seiklus kättesaadav.

See on siin nii normaalne.

Haiku

2011-07-07T12:13:00.000+03:00

üksik kajakas
külmal kivil mõtlikult:
kas saan siin nohu...

(Eve Kure)

Elves are the darkest ones...

2011-07-06T12:28:00.002+03:00

Ära pane tähele.
See on hüsteeriliselt naljakas seoses mu Lapimaa poolse eluga.
Teised ei peagi aru saama.

Ego

2011-06-13T09:11:00.003+03:00

Haarasin päevitama minnes võõrast riiulist Kõusaare "Ego". Rahmiv skandaalsus pole varem mingit praktilist huvi tekitanud, nii et plaanisin murul igavledes lihtsalt proovida, mis raamat on.

Isegi oli.

Esimesed leheküljed või peatükid tekitasid natuke hullumeelse soigumise tunde, aga kusagil hakkas see lugu mind kõnetama. Kuigi äärmiselt ekspressivne ja kohati (?) ülepingutatud (?) väljendusviis on nagu äikesevihm, mis sulle kaela sajab, siis 144. lehekülje juurde jõudes olin ma täiega Kadri poolt. Seosetutes seostes on ühildavaid ühisusi.

Panin raamatu võõrasse riiulisse tagasi ning ootan järgmist murullamamispäeva.

Põlved-pepu, oi-oi-oi

2011-06-07T10:46:00.001+03:00

Kui me laupäeva lõuna paiku Siguldasse jõudsime, oli pidu juba alanud. Terve linn oli rahvariideis lätlasi täis ning rongijaama esisel platsil käis äge laulmine ja tantsuvihtumine. Selline päikeseline Lätimaa tundus lausa imeliselt ilus. Lilledesse ja rohelusse uppuvad külakesed, korda tehtud mõisad, väliterassidega restoranid ja kohvikud.

Siguldast algas "Tirooli teraapiagruppi" jalgrattamatk. Therapy Group ehk neljast Austria naljahambast koosnev sõpruskond käib korra aastas jalgratastega kusagil Euroopas ilma naisteta oma teraapasesseioonil, et taastuda kodus abikaasade hirmuvalitsuse all kogunenud pingetest. Esimesed 2 päeva Lätis ja Eestimaal saigi nendega kaasa sõidetud.

Meie matk algas laskumisega läbi Baltimaade suurima oru. Teate küll, Siguldas see koht, kus kõik eestlased on köisraudteega üle sõitnud. Laskumiskiirus tuli maastikuratta ja laiade kummidega 50 km/h kanti ja oli päris õõvastav ning veel õõvastavam oli langusele järgnev tõus. Ma ei tea, kuidas poisid selle niimoodi hops-lops sõidetud said, ronisin viimase jupi peal lahkelt sadulast ja rühkisin ähkides mäkke. Ega edasi ei läinud ka sugugi mitte kergemaks. Ma ei tea, miks ma olin kujutanud ette rahulikku ja ladusat kulgemist... Kilomeetrite kaupa käis võitlemine vastutuulega, konarliku tee ja pidevate tõusudega. Ei saa just öelda, et tegemist oleks olnud mägise piirkonnaga, aga ratta sadulas omandavad sõnad tõus ja vastutuul hoopis uue tähenduse. Ma ei tahtnud meestest halvem ka olla, nii et higi verd ja pisaraid pritsis pingutusest. Okei, viimaseid küll mitte, aga päris raske oli.

Õnneks kuulus teraapiaprogrammi juurde peatus ja/või söögipaus umbes iga 10-15 km pärast, nii lõime aega laiaks miskis naljakas teeäärses restoranis ja hiljem mõisakohvikus. Mõisate poolest peab Lätile jälle au andma, järjest sõitsime mööda mitmest väga kenasti tehtud häärberist! Ühes viimases kohvikus kogusime energiat kohvi ja magustoiduga, milleks oli hiiglaslik ports küpsetatud jäätist. Väga lahe asi, jäätisele pannakse peale munavalgevaht ja küpsetatakse ahjus kuldseks.

Esimese päeva lõpetasime Limbaži linnakeses (kus taas käis kohalik laulu- ja tantsupidu), distants 56 km, enamus vastutuult, keskmine kiirus ca 20 km/h. Umbes 32 km peal ma mõtlesin korraks, et see sõit ei saa vist iial otsa ja ilmselt ma suren pingutusest siia sadulasse, aga lõppkokkuvõttes läks kõik ikkagi väga hästi.

Limbažis tegime natuke pätti, jätsime selja taha mõned kriitilised kilomeetrid ja sõitsime CityBike-i bussiga Eestisse Häädemeeste külas asuvasse Kollamaa puhkemajja. Kollamaa on imetore koht, mida peab energiast pakatav kohalik aktivist Marika. Kirsiks tordi peal oli Marika valmistanud meile ehedat Eesti toitu, mis peale väsitavat päeva mõjus nagu palsam hingele. Smooritud sealiha, kaalikad, kapsad, kartulid, lambaliha-kaalika-kruubipada, samal hommikul valminud värske leib (ja räimeleib ja lihaleib) karulauguvõiga ning samal hommikul valminud suitsuräimed, hapukurgid, kõrvits, porgandikook jne. Kõik oma ja ise ja kodumaine. Suussulav. Ideaalne. Teate küll, lapsepõlv, kodumaa, ajalooline mälu jne. Ma olin sillas. No ja siis muidugi saun ja kõik muu, kokku puhas teraapia!

Järgmisel hommikul oli Marika nõus külalistele natuke koha peal ringi näitama ja nii me käisimegi veel Kosmonautika Puhkekeskus, Kabli RMK Looduskeskuses, Kabli rannas ja Kabli pagari juures. Pagarijuurest külapoest ostsime kaasa hunniku täiuslikke kohupiimakorpe ja need said poe ees pingil külameeste kombel koos kesvamärjukesega ära maitstud.

Seejärel pakkisime end kokku ja hakkasime vaikselt Pärnu poole rühkima, saatjaks mõnus taganttuul. Peatusime veel Tolkuse rabarajal, et vaatetornist loodust imetleda. Sealt ka üks nõme kogemus seoses eestlaste kratimentaliteediga - lukustamata rattad seisid metsas puu najal, kui üks perekond rabarajalt tagasi auto juurde jõudis ning omakeskis arutas (rataste omanikke märkamata), et näe, vedelvad siin head korralikud rattad, tõstaks auto peale, viiks ära. Kuigi kommentaarid olid tehtud nalja vormis, aga esimene mõte on ikka - oh, keegi ei näe, viiks minema!

Pärnu poole jätkus sõit suure Via Baltica ääres, kus meie õnneks oli tookord võrdlemisi väike liiklus. Kui sõiduautod reeglina ratturitest suure kaarega mööda sõidavad, siis kõige jubedamad on rekad, kes jumalteabmispõhjusel pisutki eemale laveerima ei vaevu ja nii tormabki sust järsku meetri kauguselt mööda hiiglaslik mürisev monstrum, mille tuulekeeris su tasakaalu kõigutab. Koos eelmise päevaga tuli distants kokku 100 km, kiirus maanteel tõusis kohati 30-ni, aga enamasti sõitsime 25-28 km/h.

Päikeseline päev muutus Pärnusse jõudes järsku pilviseks uduvihmaks ja nii jäigi romantiline jalutuskäik vanalinnas ja rannapromenaadil järgmist korda ootama. Peale külluslikku õhtusööki saatsime teraapiagrupi puhkama ning põrutasime ise tagasi päris ellu.

Järgmistel päevadel valdas mind spordipohmakas. Ei ole ju maratoniks treeninud, nii et keskmine pulss konstantselt 163 peal tekitas mulle kahepäevase peavalu. Kui lihasevalu võib olla magus valu, siis peavalu pole seda kindlasti. Ma ei ole peavaluinimene.

Therapy group jätkas aga oma rännakuid ning kokku saime alles mitme päeva pärast õhtusöögil Haapsalu Wiigi Kohvikus. Hubane atmosfäär, päikeloojang, head toidud ja suurepärane seltskond kompenseerisid kaunil kevadõhtul praktiliselt välja surnud Haapsalu tühja vaikuse.

Lõpp hea, kõik õnnelikud.

Väikesed rõõmud

2011-06-06T18:02:00.000+03:00

It was payback time.

Kui maailm mind kodunt kusagile eemale kisub, läheb Anti mõneks ajaks oma kasupere juurde. Kasupere moodustavad meie imetoredad sõbrad Timo ja Kadri ning nende lapsed Marta ja Roosi. Kui Anti esimest korda nende juurde läks, valis ta Roosi endale perenaiseks ja nii ongi. Roosi on minu asemik, kui ma ära olen. Nüüd oli aeg arvete klaarimiseks ja nii algaski ühel päeval Marta, Roosi ja minu suur seiklus Soomes.

Mida jõuavad väikesed tüdrukud kahe päeva jooksul teha?

1. Panna selga talveriided ning mütata ja kelgutada -5 kraadises pakases keset südasuvist Helsingit. Kihutada kelgukoertega mitu ringi ümber jäähotelli ning aidata koerarakendit lahti võtta. Istuda "tamppari" kõrvalistmel ning ehitada suusaradasid. Sõita tõukekelguga, proovida tandemsuusatamist ning alpicurlingut.

2. Joosta, hüpata, mängida, joosta, uuesti hüpata ja veel joosta ja hüpata ja liumäest alla lasta uues HopLopi hiiglaslikus mängumaailmas. Sõita miski mänguautoga, mängida varvastega klaverit.

3. Autos magada

4. Poes käia ja õhtusööki valmistada (kanapirukas ja salat)

5. Kõndida alla järve äärde, limpsida jäätist, kuulata kajakate kisa, kõlgutada kaldapealsel varbaid ning teha veel üks pikk jalutuskäik suusahüppetornide juurde ning tagasi.

6. Joosta võidu mööda tänavaid

7. Istuda mootorratta seljas ning kujutada ette, et sa oled mootorratturhiir.

8. Mängida õhtu otsa telekamängu

9. Pugeda pessa hiiglaslikul täispuhutaval voodil ning jääda magama "Röövlitütar Ronjat" kuulates

10. Ärgata selle peale, et ehitusmehed tahavad läbi lae tuppa tulla. Süüa hommikust ning punuda pähe uhked patsid.

11. Teha üks hommikune poodlemistiir, proovida kingi, kleite, pükse, sokke, kellasid, ehteid ja kõike muud ägedat. No ei ole lihtne valida!

12. Käia esimest korda elus nii suures lõbustuspargis ning proovida kummitusmaju, ameerika mägesid, märjaks saamist, kiigutamist, raputamist, sikutamist, sakutamist, sõita rongiga, kaelkirjakuga, elevandiga, eksida labürinti, vaba langeda ning süüa suhkruvatti nii, et süda läigib.

13. Lipata laeva peale, süüa lihapalle, magada rasket und puhvetidiivanil, osta poest komme, nuusutada lõhnasid ja siis rõõmsalt tagasi kodumaale kalpsata.

Väikesed rõõmud, suured rõõmud! Kvaliteetaeg.

Mis nõu sa endale annaks?

2011-06-03T12:37:00.002+03:00

Raimo Ülavere kirjutab Minsweeperis:

Kujuta ette, et oled 100 aastane. Väärikas jalutuskepiga vanahärra või laia suvekübaraga igahaljalt sharmikas daam. Jalutad mõnusasti mööda kesklinna tänavaid. Sul on aega. Vahepeal seisatad, vaatad inimesi, vaateaknaid, mööda sõitvaid autosid. Siis jalutad edasi, istud mõnusasse välikohvikus päikese kätte lauda ning tellid tassi head kohvi.

Ja siis istub sinu lauda sinu noorem, tänane mina. Hakkate vestlema. Ta räägib sulle oma elust, tegemistest. Ja sellest, kuidas ta saab kunagi õnnelikuks, siis, kui juhtub see või teine asi, kui algab puhkus või kui kolib uude majja või saab ametikõrgendust või kui… Ning siis ta küsib sinult – räägi, anna mulle nõu, kuidas ma saaksin paremini, õnnelikumalt oma elu elada? Sa kuulad teda ja see tuleb sulle tuttav ette. Sa oled seda juba näinud. Korduvalt.

Millist nõu sa annad?

Ma lükkan selle mõttemängu ... homseks.
See tundub pisut hirmuäratav.

OV ja LH uus pagasipoliitika

2011-05-25T13:42:00.002+03:00

Endale info talletamiseks ja teistele teadmiseks.

1) Estonian Air muudab pagasikontseptsiooni alates 01.6.2011.

Compartment Free Baggage Allowance (FBA)
Business 3 PC
Flexible Economy 2 PC
Economy 1 PC
1 PC= up to 23 kg and 158 cm

Cabin baggage, including accessories, may not exceed 8 kg
56 x 45 x 25cm, not exceeding 126 cm -all OV fleet up to 8 kg excluding infants.

The following accessories may be carried in addition free of charge
1 ladies handbag, 1 small camera, 1 laptop or one item similar or smaller size.
1 baby stroller (umbrella type) with small wheels is allowed for infant

2) Pagasipoliitikat muudab ka kogu Lufthansa grupp

The standard free baggage allowance for our passengers:
Economy 1pc max 23 kgs
Business 2pc max 32 kgs each

Additionally, all passengers will in future have the option of taking one sports bag (categorised as ‘small’) with them as part of their valid free baggage allowance. What is more, they may also take one ski bag (this does not apply on North Atlantic routes).

Special exemption rules apply to West, East and Central Africa and Japan. Here the free baggage allowance in Economy Class is two bags each weighing up to 23 kg. For journeys which start in Brazil, the free baggage allowance in Economy Class is two bags each weighing up to 32 kg.

Kõige coolim tibi sealpool Soome lahte

2011-05-23T22:10:00.002+03:00

La Mare Aux Oiseaux

2011-04-25T21:53:00.011+03:00

Mingil teadaolematul põhjusel ma olen alati armastanud ja ülistanud Prantsusmaad. Seal on mingi elegantne romantiline salapära, ainult Prantsusmaale omane laiajooneline kitsarinnalisus, mingi heatahtlik lohakus ja naivistlik pahatahtlikkus. Inimesed, kes on seda kogenud, teavad, millest ma räägin.

Lisaks muule heale, on Prantsusmaa täis tillukesi turismipärleid ja üks selline on Läänerannikul Bretagne maakonnas asuv butiikhotell La Mare Aux Oiseaux. Rahvusvaheliste tärnimärgituse järgi on hotellil kõigest kolm kuldset tähekest, kuid palju suurema kaalu teadjate silmis annab üks üliväärtuslik Michelini täheke, mis hotellile ja selle restoranile omistatud on.
La Mare Aux Oiseaux on väga eriline paik. Selle omanikuks, mentoriks, edasiviijaks ja peakokaks on 40-aastane Eric Guérin, kelle ideede põhjal on sündinud oaas keset kolgast. Väike hotell, kus on vaid 15 külalistetuba, avati esmaskordselt 1995. aastal. Tillukeses Brière’i külas asetsev majutusasutus asub peaaegu otsesõnu "maailma lõpus", külast edasi ei lähe enam ükski tee. Aeg ja ilm Briere'is oleksid justkui peatunud, mõni ütleb isegi, et see on ajatu paradiis. Põhjus, miks inimesed sinna "pärapõrgusse" üldse lähevad, on kohalik eluolu, maastik ja loodus. See on karm ja jämedakoeline Prantsusmaa. Äratuskella asemel äratab teid tõenäoliselt kohalik kukk ning Eric ja tema abikaasa võtavad saabujaid vastu justkui oma koju, mitte kui elegantsesse butiikhotelli.
Ometi on see karmiilmelisus suurepäraselt kombineeritud tänapäevaste mugavustega. Eric Guérin on tõeline talent kokanduses ning tema pakud õhtusöögid pole mitte lihtsalt söömaajad vaid kunstiteosed. Ainuüksi roogade pärast tasuks see koht üles otsida. Michelini tärn pole paigale antud asjata. Ericu restoran pakub kombinatsiooni traditsioonilisest ja modernesest köögist. Kasutusel on ainult kohalik hooajaline tooraine, mida peremees vastavalt inspiratsioonile kasutab ning mille kõrvale pakutakse parimat kohalikku veinitoodangut.

Kogu asja mõte on pakkuda külastajale enamat kui lihtsalt hotellimajutust, pakkuda põhjust tulla ja kogeda teistmoodi mõtlemist, teistmoodi kogemusi. Vägagi tõenäoliselt te ei satu Bretagne maakonnas asuvasse Brière’i külakesse. Aga kui satute, siis ei kahetse.

Päeva nali

2011-04-21T22:49:00.001+03:00

Boti: "Are you hunting?"
Me: "No, I am berry picking."

Mootorkelkudega Abisko mägedes

2011-04-20T21:08:00.005+03:00

Poisid käisid Põhja-Rootsis, Kiruna lähistel Abisko mägedes mootorkelkudega mängimas.
Sami küsis mult: "Mäletad Venemaal Päänuoruse tippu?"
"Mhmh...?"
"See oli Abiskoga võrreldes täielik lapsemäng!"

Seega, ma lihtsalt pean neid pilte jagama.

Üks murdis õlaluu ära, üks kukkus 7 m kõrguselt alla, aga nad olid väga õnnelikud.

UL korraldab selliseid 4-päevaseid reise algusega Kirunast, seiklus sisaldab põhjalikku õpet mootorkelguga sõitmise kohta, majutust, half board toitlustust, varustust jms. Majutusid Abisko Mountain Lodge'is.

Kas ma tunnen õppereisi lõhna? ;)

Värske ajakiri Jooksja

2011-04-19T12:36:00.002+03:00

Nõmme 75. rabajooks

2011-04-17T21:58:00.005+03:00

Sügisel käisime jooksmas, kus sa siis kevadel jooksmata jätad.
Väga halb jooks oli. Aeg 40 minutit 16 sekindit ja maksimaalne pulss käis 181 peal. Harku rabarada polnud veel absoluutselt jooksjate saabumiseks valmis, liiatigi siis veel tuhatkonna inimese jaoks korraga. 6,3 kilomeetrit lund, lörtsi, libedat soppa ja vett. Sellist mõnusat lahedat jooksu nagu ei saanudki teha, põhiliselt lihtsalt kargasid ja kahlasid lumes.

Samas ilm oli soe ja päikeseline ning uus suveniirvimpel ripub ka seina peal.

Tuli tahe tahtmine Tahkol käia

2011-04-14T20:10:00.010+03:00

Aprill võib olla ka imeilus talvekuu. Käisime oma seltskonnaga paari nädala eest korraks Soomes suusatamas, seekord Tahko suusakeskuses, ca 450 km kaugusel Helsingist.

Soome on ju lahe ja Tahko on eestlaste seas sealne suusakeskus number kaks. Tahko asub Nilsiä linnakese lähedal, tegemist on puhtalt suusatamise ümber sündinud turismiasustusega, sellist kohanime ei leia isegi kaardilt. Tahkorinne nime kannab künkamassiiv, kus aastaid tagasi suusatamaist arendama hakati. Nüüdseks on see omamoodi tööstus, kus umbes kümne kilomeetri raadiuses nõlvadest on täis pikitud puhkemajakesi (mökkid), hotelle, apartemente ja villasid.Reeglina eelistavad Eesti suusatajad leida majutuskoha suusanõlvale võimalikult lähedal, nii et saaks hommikul suusad seljas mäele kõndida ja õhtul samamoodi tagasi. Aga valikuid on ka teisi.

Kuna meil oli buss nagunii käepärast, siis peatusime suusatsentrist 5 km kaugusel asuvas Golden Resort nimelises puhkerajoonis, mis kätkeb endast uhket kinnisvaraarendust paarismajade ja villadega Soome ühe parima golfiväljaku kõrval. Üks siinsetest villadest kuulub Kimi Räikkose perele ning härra käib siin suvel sageli lõõgastumas.

Golden Resort-i majad kuuluvad samasse klassi nagu fine dinig and slow travelling, need on ülimugavad ja hubased, nii et võib tekkida tõsine oht - sa ei tahagi kodunt suusamäele minna, sest seal on niisamagi hea olla. Avarad eluruumid, hiiglaslik terrass, tõeliselt hästi varustatud köök ning mõnusad magamistoad. Ja kevadhooajal seda kõike veel igati soodsa hinnaga! Ma tahaksin suvel raudselt tagasi minna, ümbruskond on suurepärane. Nagu villapuhkus siinsamas Soomes. :)

From Tahko suusareis

Suusatamine on muidugi fun. Kuigi peab tunnistama, et mõneaastase pausiga unustab nii mõndagi. Isegi saabaste klambritesse saamine tundub hetkeks nagu tuumateadus! Itsitasime ML-i ja Anuga, nii et silmad märjad oma äpunduse üle. Aga noh, mõned korrad koperdad ja teed suusavahetusega sõitu (see on siis, kui keset nõlva kukud nii, et suusad jalast ära lendavad ja pead mööda mäge roomama, et neid uuesti kätte saada ja jalga toppida) ning siis läheb juba aina paremaks! Ja kui ära väsid, lähed Tirooli pubisse, puhkad pisut terassil päikese käes ning siis sõidad edasi.

From Tahko suusareis

Tore on veel see, et talvepuhkus ei pea olema otsast lõpuni seotud ainult suuskamisega, sest lumerõõme saab nautida veel mitmel viisil ja minu arust Tahko pakkub selles osas jällegi suurepäraseid võimalusi. Suusatada saad ju nii palju, kui kulub, väikesed lisaaktiviteedid teevad asja ainult huvitavamaks!

Käisime safarifirma Seikkailu Kuopio kaudu väikesel mootorkelgusõidul, sest keegi polnud seda masinavärki eriti varem proovinud. Ja proovimine oli proovimist väärt, sest kokkuvõttes tundus, et see väike seiklus meeldis kõigile vaata et rohkem, kui suusatamine! Isegi 1tunnine ring Tahko ideaalselt hooldatud kelguradadel võib osutuda tõeliseks väljakutseks, kui sul puudub igasugune kogemus, nii et elevust valutavate lihaste osas jätkus veel mitmeks päevaks.

From Tahko suusareis

Minust on muidugi paraku saanud mootorsaanisafarikorraldajate õudusunenägu. Riskirühm, kuhu kuuluvad tavaliselt mehed 35+, on täiendust saanud ühe blondi naisterahva näol. Pole midagi parata, ma olen maitsnud, mis tähendab "päris" sõitmine, nii et kui te panete mind mootorsaaniselga ja saadate rajale, siis võib ju arvata, et 30-ga vaikselt tuksumise asemel tõuseb mul veri silmadesse ja adrenaliin lööb pähe.

Indiana Jonesidest on üht teist külge ka jäänud, nii et kui ML oma saaniga keset raja kõige järsemat tõusu järsku seisma jäi ning gaasiandmisega maad kaevama hakkas, siis ma teadsin täpselt, mida teha. Sami ja Juho oleksid seda ilmselt muhelevate nägudega nagu uhked isad pealt vaadanud ja öelnud "yes, this is our girl!" ;)

From Tahko suusareis

Aga see polnud veel kõik. Tahkol asub hobusetall ja ratsutamiskeskus, mida peab ääretult tore naisterahvas nimega Päivi Merikari, kes on aastaid Eestis elanud ja hobuseid kasvatanud. Tahkole kolis Päivi alles eelmisel aastal ja korraldab seal nüüd soovijatele lisaks ratsutamistundidele ratsamatkasid Islandi hobustega.

From Tahko suusareis

Islandi hobused on sellised väikesed, matsakad, hästi karvased, nunnud ja ülisõbralikud. Neil puudub igasugune kurjusegeen ning see pole isegi mõeldav, et mõni Islandi hobune kedagi näiteks kabjaga lööks. Islandlastel on selline pisut omapärane lonkav kõnnak, mille kohta soomlased ütlevad "töltti". Ratsutasime vaikselt Tahko metsades umbes poolteist tundi ning vaatasime Päivi tallides niisama ringi.

From Tahko suusareis

Ta on imearmas inimene, täpselt nagu tema loomadki. Lisaks hobustele elavad Päivi juures ka kaks karvast seapoissi, kes suvel vabalt ringi jooksevad ja pahandust külvavad. Nii et isegi kui ratsutamine ja suusatamine ühe reisi ajal kõlavad nagu siga ja kägu, siis tegelikult oli jällegi tegemist väga laheda elamusega.

Ühel pärastlõunal peale suusatamist käisime veel vahelduseks Tahko Spa saunas ja ujumas, aga Eesti spaadega võrreldes jääb see pisut lahjaks. Spaaga samas hoones asub muuseas hiiglaslik tasuta mängutuba väikestele lastele, nii et kes peredega sinna kanti satuvad ja pere pisimale meelelahutust otsivad, siis see on õige koht.

Üleüldse on nii Tahkol kui teistel Soome suusaparadiisidel niivõrd palju pakkuda. Ma nägin veel jääralli radasid, mis raudselt pakuksid meestele pinget proovida ning safarifirmad pakuvad laias valikus igasugu aktiviteete. Suvel, muuseas, asendatakse suusad ja mootorkelgud jet skidega (ma ei teagi, mis see eesti keeles olla võiks, vesimootorkelk? Päris skuuter ju ka pole?) ja tehakse nendega väljasõite mööda suure järvistu imeilusat loodust. Muidugi need asjad maksavad raha ja me oleme Soome reisidele harjunud pakkide viisi makarone kaasa tassima, et odavamalt saaks, aga vähemalt korra elus võiks ju neid asju proovida!

From Tahko suusareis

Vot, selline mõnus laiahaardeline suusapuhkus oli.

Mootorsaanisafari Soomest Venemaale ehk lugu sellest, kuidas minust sai supernaine

2011-03-17T14:26:00.017+02:00

Jah, ma olen ilmselt natuke hull küll. Sellepärast ma väga pikalt ei kahelnud, kui kutsuti kaasa mootorsaanisafarile. Ma käisin nagu Venemaal, aga natukene nagu ka Soomes ja pisut haises see kõik Nõukogude Liidu järele.

Varustus ja ettevalmistus

Põhiline varustus, mis talveseikluseks vaja, on korralik soe aluspesu. Unusta trikotaazist kalsoonid, puuvillane aluskiht garanteerib märja ja ebameeldiva tunde. Kõige õigem on selga panna niiskust hülgav spordipesu, sest higistamine ja külmetamine on sellise seikluse käigus väga kiired vahelduma. Mina kandsin X-Bionic supernaise kostüümi ning ütlen selle kohta ainult kiidusõnu. Kasuks tulevad ka sarnaste omadustega spordisokid.

Kõik ülejäänud vajaliku varustuse annab sulle safarifirma: vee- ja tuulekindlad suusapüksid-jope, villased sokid, lumesaapad, balaclava ning paksud nahast käpikud. Alati tasub lähtuda sellest, et vähem on rohkem. Külma korral on mõnusam kihte juurde panna, kui elu eest higistada. Reeglina kipuvad inimesed ikka pigem üleriietuma.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Lisaks tuleb kaasa tavaline seljakott hügieenitarvete ja tubaste vahetusriietega, kuivad sokid, müts ning ega palju muud polegi vaja. Seljakott pakitakse sinu mootorsaani "pakiraamile", seetõttu soovitaks koti sisu pakkida kilekottidesse, sest kui seljakott ei ole veekindel, saab see sõidu käigus üsna palju vett ja vilet.

Esimene öö on kõige raskem

4-päevane seiklusreis algab Rovaniemis, kust sõidame minibussiga Soome-Venemaa piiri äärde Sallasse. Varustus selga, pakid mootorsaanidele ja start.

Mootormasinale selga istumisele eelnevad loomulikult ohutusnõuded ja sõidujuhendid. Sõitmine iseenesest on lihtne: gaas ja pidur. Viimast kasutasin võrdlemisi harva, enamasti mängid ikkagi gaasi lisamise ja vähendamisega.

Seejärel sukeldume piiriformaalsustesse, mis passikontrollis ja tollis võtab 11 eurooplase kohta aega ligi kolm tundi. Meie grupis on lisaks soomlastele kolm härrasmeest Tiroolist (mite Austriast, eks) ja daam Hollandist.

Minu eestimaine päritolu ja vene keele oskus tekitavad muidu morniilmelistes ametnikes ilmselget elevust ja nii saan mitu korda tutvustada, kes me oleme, kuhu läheme ja mis seal teeme. Või siis seletada, mis tunne on elada Euroopa Liidus ning et me ei igatse taga nõukogude aega. "Kui palju on teil seal ühes kuus raha vaja, et hästi ära elada?" küsib nooruke tollikontroll põlevate silmadega. "Kas eestlased suhtuvad tõesti venelastesse nii halvasti, nagu räägitakse?" uurib vanem kolleeg kõrvalt. Ja siis lõpuks oleme Venemaal!

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

See pole päris nii, et igaüks võib ületada piiri ning kihutada mootorsaaniga, kuhu tahes. Pärast piirikontrolli tuleb kümnekonna kilomeetri jooksul peatuda veel kahe värava taga ning esitada passid. Kui kaks saani jäid vahepeal bensiinijaama järjekorda, siis teisi seniks väravast läbi ei lasta. Pidi ju olema kokku 11, mis tähendab, et nüüd on järsku 9. Siis keerame tee pealt ära ja meie teekond jätkub mööda kohaliku maffia eramaid läbi paksude metsade ja piki lõputuid järvi. Selle läbimiseks on vaja spetsiaalset luba, häid suhteid ja ilmselt ka raha.

Esimese päeva sõidudistants on 170 km ning piiriületamise tõttu oleme graafikust maas, peagi hakkab hämarduma.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Nagu ütleb adrenaliinist ja seiklusest läbi imbunud safarijuht Sami: „There’s a difference in snow mobiling and Snow Mobiling.” Mootorsaaniga olen sõitnud varem ka, aga käesolev sõit paksus lumes on midagi sootuks muud. Naisterahvana pole mul kätes nii palju jõudu, et põriseva masina jõu ja lume raskusega rammu katsuda. Vaid väike hüpe, tõmbejõud, millega sa pole arvestanud, ning pauhti on kelk kõhuli lumme kinni jäänud või kalvemal juhul külili.

Ilma- ja teeolud muudkui halvenevad, kiirus aeglustub, lumme kinnijäämist juhtub üha sagedamini, väsimus tikub ligi ja nii olemegi kesköö paiku alles poolele teele jõudnud. Järvedel sõites võib sügava lume all esineda vesiseid auke ja just nüüd ongi kolm saani totaalselt kinni jäänud.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Tekib suhteliselt sürrealistlik tunne. Istun siin puusadeni lumes, valitseb pilkane pimedus. Ma olen Venemaal, sügaval metsas, ümberringi sajad tuhanded aakrid ürgset loodust. Kamp Indiana Jonesi ja McGyveri ristandeid kaevab välja mu jäisesse vette kinni jäänud mootorsaani ning üle pimeda põhjataeva levib järsku virmaliste hingemattev värvimäng. Täielik paralleelreaalsus!

Järgnevate tundide jooksul kõigub emotsioonide skaala ühest äärmusest teise. Väsimus seguneb suriseva erutusega. Sõidan esialgu teise kelguna Juho järel, aga see muutub üha raskemaks, sest peale tema poolt sisse sõidetud jälgede pole mingit muud rada ning kui ma vähegi vääratan, neelab lumine kuristik mu endasse. Siis otsustame, et jään paar kelku tahapoole, mida rohkem jälgi teel on, seda lihtsam on järgmistel sõita. Ja meestel eespool jätkub rohkem rammu lumega võitlemiseks. Õnneks pole ma siiski täielik hädapätakas ja ründan tarmukalt öist metsarada.

Viha ja võitlusvaim võidavad nördimuse: edasi, edasi! Mul pole aimugi, kui palju on kell! Kui palju on veel jäänud? Kusagil ometi lõpuks peab ju siin tühjuses hakkama paistma tuluke!

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Ja siis ta lõpuks paistab, justkui valgus tunneli lõpus. Veel kümmekond kilomeetrit võitlust ulguva tuule ja tuisuga, kihutame üle lageda Zipringa järve. Kell neli öösel saabume Paanajärvi rahvuspargi metsikus südames asuvasse sooja ja kutsuvasse oaasi, soomlaste poolt rajatud hubasesse Eräkeskuse nimelisse puhkemajja.

Õhtust saadiks on meid oodanud uhke söömaaeg, saun on kuumaks köetud ja – nii uskumatu kui see ka ei tundu – olen ma pärast 12-tunnist totaalset eneseületamist ikka veel ahvatlustele avatud. Magama saame vist alles kuuest.

Teine päev: sõit läheb paremaks

Järgmise päeva hilishommikul/varalõunal on esialgu tunne, et mootorsaani selga küll rohkem ei roni, möödunud öö annab veel väga teravalt tunda. Aga alla ei saa ka anda, nii et varustus selga ja sõidame uuesti välja.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Mäntykoski kose juures oleval laagriplatsil soojendame lõunasöögiks kaasa võetud suppi ning keedame teed. Kui aus olla, hakkan ma pika peale seda sõitmist juba hoopis nautima. Vaikselt tekib julgus, tunnetus selle kohta, kuidas mootorsaan olenevalt rajale reageerida võib. Rammu puudumise kompenseerin keharaskuse viimisega ühelt poolt teisele ning sõidan peaaegu juba nagu safarikauboi püstijalu, tagumine põlv kõveras, et olla valmis vajadusel teisele poole kelku kargama. Tippkiirus järvel 80 km/h, tippkiirus metsavahel 40 km/h! Uskumatu, et ma suudan seda! Päeva distants sada kilomeetrit, õhtul pimedas jõuame tagasi Eräkeskuse sooja embusesse.

Esialgu suhtun pisut üleolevalt sellesse, et kõik räägivad metsikust loodusest (Eestis on ka metsad, eks!) ning luksusest, milles me puhkekeskuses olles elame (vesi, elekter, saun, piiramatult süüa ja juua). Pikapeale hakkab aga kohale jõudma. Ma ei ole sellist metsikut loodust varem näinud, siin tõepoolest ei ole tsivilisatsiooni ega midagi.

Lähim maantee on kuu aega tagasi lahti aetud, teesäng on näha, kuid see on meetri jagu lund täis tuisanud ning mitte keegi pole seda vahepeal kasutanud. Me oleme esimesed inimolevused üle väga pika aja, kui oma mootorsaanidega läbi paksu lume sumame. Lähim asustatud paik asub 100 km kaugusel. Just sinna peab teine safarijuht Juho sõitma vaid selleks, et saada vajalik tempel meie maalviibimise loale (selline on vaja hankida igas hotellis, kui sa Venemaad külastad).

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Eräkeskuse ehitas üks Kuusamo kandist pärit Soome perefirma selleks, et teha midagi südamelähedast. See on palkmajadest koosnev kompleks peahoone, väiksemate elumajade ja saunadega, tuleval suvel hakatakse ehitama uut suitsusauna. Kompleksi kõrval asub hiiglaslik helikopterite maandumisplats, sest sageli siia muudmoodi ei pääsegi. Talvel mootorkelguga, suvel ATV-ga, kõik muu vajaminev tuleb kohale toimetada kuidagi teisiti. Siin ei ole interneti, ükski mobiilivõrk siia ei levi. Eräkeskus on just kui hästihoitud saladus, Soome tippjuhid ja Venemaa rikkurid käivad siin kalal (10 mehe kohta pidavat mõne tunni jooskul 60 kg lõhet saama), jahti pidamas (karu, hunt, metslinnud).

Kolmas päev: mägironimine mootorsaaniga

Kolmandal päeva stardime vallutama lähedal asuvat Päänuoruneni mäetippu (468 m). "See võtab aega kõigest 15 minutit," veenab Juho meid eesootava ilmselges lihtsuses. Niisiis olen ma nüüd mootorsaaniga mööda kaljuseina üles roninud, hirmu ja erutuse kokteil pulseerimas oimukohtadel.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Tõusid on järskud, lumi paks, mis tähendab, et mäkke tõustakse gaas põhjas mitte vaikselt tuksudes. Kokku võttis see aktsioon aega umbes poolteist tundi, paar korda pidid Indiana Jonesid mind jälle lumest välja kaevama ja korra olin sunnitud poole mäe pealt alla tagurdama (!), sest eesolev saan oli lumme kinni jäänud. Täiesti kreisi!

Tipust avanev vaade kogu sellele ümbritsevale metsikule maailmale võtab kergelt jalust nõrgaks, midagi nii võimast pole ammu näinud. Istun lumisel kaljunukil ja vahin lummatult kaugusesse, kõle tuul lõksutab kiivrivisiiriga.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Nüüd tuleb veel vaid mäest alla saada! Seekord õnneks vaikselt, aga pulss on maksimumi peal sellest hoolimata, kui kelk pehmes lumes järsakust lihtsalt alla libiseb.

Kolmanda päeva sõidudistants on taas sada kilomeetrit. Tippkiirus järvejääl 120 km/h. Tippkiirus metsavahel 50 km/h! See on pidev võitlemine oma võimete piiriga, totaalne keskendumine ja füüsiline pingutus. Ma olen adrenaliinist täiesti purjus. Mitte miski siin maailmas ei suuda mind takistada!

Puhkekeskuses ootavad jälle õhtusöök ja saun. Magan nagu nott.

Neljas päev: ei taha veel tagasi minna!

Neljanda päeva hommikul on taevas potisinine ning särab ere päike. Aeg on asjad kokku pakkida ning asuda tagasiteele. Sõidame 70 km piki Pääjärvi piiritut avarust, vaadet palistamas lumised mäetipud.

From Snow Mobile Safari in Paananjarvi, Russia

Ma kahetsen juba südamest, et seiklus hakkab läbi saama. Just nüüd, kui ma muutun üha osavamaks! Mootorsaanist on saanud kuulekas suksu ja ma tahaks lõputult lennata mööda järve, võtta sügavas lumes järske kurve ning tunda ennast supernaisena. Kihutamisest on saanud nauding, mootorsaan joonistab lumeväljale siiruviirulisi mustrikombinatsioone.

Nüüd veel edasi mööda maanteed, hakkavad esinema märgid elutegevusest, näha on isegi möödasõitvaid Ladasid ja peagi paistabki Soome. Piiriformaalsused tunduvad erakordselt tüütud ning ma ei hakka valvuritega lobisema. Tagasi Rovaniemisse jõuame alles hilisõhtul.

See oli paganama ebatavaline reis.

Järgmisel hommikul saabus Rovaniemist Tallinna lennujaama üks natuke nagu uuesti sündinud naine. Tema kõnnakus on enneolematu reipus ja silmis pisut hullunud pilk.

Ma sain teada, et ma võin olla supernaine. :)

Õppetunnid elust enesest

2011-03-08T09:39:00.001+02:00

Anonüümseks jääda soovinud "vanem" naisterahvas pärast järjekordse hiiglasliku lillekimpu salajaselt austajalt kolmele vallalisele, kes pole saanud ühtegi õnnitlust: "Tüdrukud! Ma räägin teile elu tõe. Mul pole kunagi olnud nii palju lööki, kui aastate eest väikese lapsega. Ilmselt on see ürgne piima lõhn, mis mehi ligi meelitab!"

Head naistepäeva! :)

2011-02-27T09:06:00.000+02:00

Müüa: Fiat 500 1,2 Lounge

2011-02-24T22:55:00.000+02:00

MÜÜA: FIAT 500 1.2 Lounge

Liik: Sõiduauto, Car of the year 2008

Esmane reg: 2008 august. Uuena Eestist ostetud, 1 omanik
Mootor: 1.2 (1242 cm3) (51 kW, 69hj 5500@p/min)
Suurim väändemoment: 102 Nm@3000p/min
Kütus: bensiin 95E
Kütusepaak: 35l
Kütusekulu linnas: 6,3l/100km
Kütusekulu maanteel: 4,1l/100km
Kütusekulu keskmine: 5,0l/100km
CO2 sisaldus: 118 g/km
Tühimass: 865 kg
Odomeetri näit: 22500km
Vedav sild: esivedu
Käigukast: automaat, 5 käiku edasi + 1 tagasi, eco mode
Värvus: vintage helesinine, värvikood 294

Varustus

Turva- ja ohutusvarustus

EURO NCAP testis maksimaalne tulemus

kesklukustus (puldiga), puldiga pagasiluugi avamine
roolivõimendi, elektriline (DualDrive), City mode
pidurid, ABS + EBD
turvapadjad, tagumised turvakardinad, juhi põlvedele turvapadi, kõrvalistuja turvapadja väljalülitamise võimalus
FPS tuletõkkesüsteem
kõrgtugevdatud teraselemendid kerekonstruktsioonis
esiistmete turvavööd koormuse piirajatega
reguleeritava kõrgusega peatoed
ohutulede aktiveerimine äkilise pidurdamise korral
peatugede kõrguse reguleerimise võimalus
ISOFIX turvaistmete kinnitused
signalisatsioon
immobilisaator
liiklusohutuse pakett

Mugavusvarustus

kliimaautomaatik, saastefiltriga
2x elektrilised esimeste akende tõstukid
tagaklaasi soojendus
elektrilised välispeeglid
kohtvalgustid

Sisustus

tekstiilpolster, hele
nahkkattega rool, hele
multifunktsionaalne rool, raadio/telefoni juhtimine roolilt
reguleeritav roolisammas (kõrgus)
topsihoidjad, ees ja taga
tuhatoos
sigaretisüütaja
jalamatid (tekstiilist)
taskud esiistmete seljatugedes
panipaik kõrvalistuja istme all
tagumised istmed kahes osas alla klapitavad

Audio, video, kommunikatsioon

stereo (CD, MP3, WMA, USB pesaga)
käed vabad süsteem, Blue&Me bluetooth, raadio ja telefoni hääljuhtimine
raadio juhtimine roolilt
Fiat eco:drive

Rehvid ja veljed

18 kodaraga 15 tollised veljed. 185/55 R15 suverehvlid + talverehvlid lamellid
rehviparanduskomplekt, kompressoriga

Tuled

päevasõidutulede automaatne lülitus
udutuled (eesmised, tagumine)
tulede korrektor

Muu varustus

välistemperatuuri näidik
atermilised klaasid
kroomkattega küljepeeglid, ukselingid, sumbuti ots
kroomlisad esi- ja tagastangel
kerevärvi pamperid
tagaklaasi soojendus
pagasikate
fikseeritud klaaskatus

Tehasegarantii 3 aastat või 100 000km.

Hind 11500.- EUR

Seesami pagasikindlustuse muudatus sukeldujatele ja lohesurfijatele

2011-02-23T09:18:00.005+02:00

Kuna sukeldumine läheb mulle korda, siis ma märgin siin ära Seesam kindlustuse ebameeldiva uudise:

Alates 23.02.2011 tehakse reisikindlustuses väike muudatus: pagasikindlustuse kindlustuskaitse ei laiene enam sukeldumis- ja lohesurfi varustusele ja sh antud spordiala harrastamiseks vajalik riietusele.

Varsti muutub see juba nagu tuumateaduseks, et mida üks kindlustus katab ja mida mitte. Lühike ülevaade kindlustuste kohta Estraveli blogist:
http://www.estravel.ee/uudised/2011/02/reisikindlustus-millal-aitab-ja-millal-ei/

Pffffffffffff!

I love my new energy accumulator!

2011-02-20T22:35:00.004+02:00

Alari, ma kirjutan selle postituse pühendusega sulle, kuna sa mainisid mõni nädal tagasi, kui väga sulle meeldib lugeda minu soojast aluspesust. ;)

Niisiis kirjutan ma täna oma uuest soojast aluspesust.

Tegin teoks ammu plaanitud investeeringu ning soetasin endale talvise lisanahakihi ehk Šveitsist pärit tehnoloogilise X Bionic aluspesu. Minu arust on see ultrasuperäge, nii et istun juba terve õhtu musta-oranži kirju liibuv kostüüm seljas ja kuidagi ei raatsi ära võtta.

"Tehnoloogia viimase sõna järgi valmistatud X Bionic pesu hoiab sooja, kui kehal on külm, ning jahutab, kui on palav. Sportides eritub ohtralt higi just seljal, mistõttu särgi seljaosa on membraanne, st seal on õhukanalid. See osa särgist, mis puutub vastu nahka, imeb kehalt higi ära. Nahalt eemale ulatuvate särgiosade all pääseb aga õhk liikuma ning jahutab keha. Kui seisma jääda, misjärel higi eritumine lakkab, hakkab õhk kanalites toimima sooja säilitava isolatsioonikihina.

Keha eri piirkonnad kiirgavad erineval määral soojust. Seetõttu on näiteks reite sisekülgedel, kust eritub palju soojust, X-Bionicu pesu õhemast materjalist. Aga nende kohtade ümber, kus on vaja rohkem sooja hoida – näiteks põlved, reite välisküljed, õlad – on pesu paksemast materjalist.

Painutatavate kohtade ehk põlvede ja küünarnukkide ümber ei veni X-Bionicu pesu õhukeseks, sest on kasutatud nn lõõtsasüsteemi. Sedasi jääb materjal põlvede ja küünarnukkide ümber alati ühepaksuseks, mistõttu näiteks laskumisel ei hakka põlved külmetama.

Pesu valmistamisel on kasutatud kiude, mis ei lase bakteritel higis paljuneda. Seetõttu ei teki ebameeldivat higihaisu."

Talv läks kohe kuidagi palju helgemaks.

Mõnikord me oleme sellised supernunnud

2011-02-19T22:34:00.001+02:00

Otsime uut nutikat kolleegi!

2011-02-04T13:55:00.000+02:00

"Kui sa oleksid hamburger, siis sa oleksid Mc Beautiful"

2011-01-28T09:40:00.003+02:00

Ma käin sagedamini teisel pool ookeane kui Eestis ööklubides.

Interflora tegi kunagi ühe väga laheda kampaania, kus oli ära toodud mõnikümmend geniaalset pick up line-i. Üritasin seda Google-ist leida, aga ei õnnestunud, Igal juhul, armas taevas, mul ei olnud õrna aimugi, et selliseid asju päriselt ka reaalses elus kasutatakse!

Eile õhtul teatud korporatiivsetel põhjustel ühte pealinna klubisse sattudes olin ma igaljuhul üleskutsest "Ma vedasin oma sõpradega kihla, et ma saan selle roosa pluusiga neiu tantsima, kui tuled, siis teme võidu võrdselt pooleks?" sedavõrd hämmingus, et tundus võimatu niisugusest enneolematust pakkumisest keelduda.

Asi läks aina paremaks ja kõrghetk saabus komplimendiga "Tegelikult me korraldasime omakeskis missivalimised ja sina võitsid need!"

Nagu hallloooo!?!!
Nagu tegelt ka või?!
Nii käibki vä?

Ruka-Kuusamo ja mootorkelgulihaste lugu

2011-01-23T22:18:00.007+02:00

Istun hilisel laeval suunaga Helsingist Tallinnasse, Soome lahe jää krudiseb ja koriseb "jalge all". Isegi Internet on nii aeglane, et ajab meeleheitest sööma. Mõtlesin, et proovin selle asemel kirjutada, kuna muud nagunii midagi teha pole. Laeva peale kõndima ei viitsi ka minna, sest lihased on nagu paistes pelmeenid. Sellest ma lähemalt kirjutada tahangi.

Kangetes kintsudes ja töntsides sõrmedes on süüdi see, et sattusin just Ruka-Kuusamo piirkonda Põhja-Soomes. Ma ei saa seekord öelda, et käisin Lapimaal, kuna selle üle pidavat käima julmad diskussioonid - kas Kuusamo on Lapimaa või mitte. Et päris Lapimaa olevat justkui alates Nabapiirist, aga saamid on ajalooliselt elanud ka Kuusamo kandis jne.

Kuusamo on väike unine linnake, mõnikümmend kilomeetrit eemal asub elust pulbitsev Ruka suusakeskus, mis on viimastel aastatel saanud mitu investeerimissüsti ja teinud läbi noorenduskuuri. Peatõstukite juurde keskusessesse on ehitatud justkui väike mägilinnak kaupluste, restoranide, hotellide ja ööklubidega. Ja teatud mõttes võib seda suusakülaelu isegi sarmikaks nimetada.

Lisaks elust pulbitsevale keskusele on kogu ümbruskond täis kõikvõimalikus kvaliteedis puhkemajakesi ning privaatses eraldatuses olevaid lukshotelle (nt Ruka Royale, Ruka Peak Hotel jt). Suusatamaminek on sealt küll mõne võrra tülikam (aga mitte võimatu), need hotellid on spetsialiseerunud elamusreisidele (safariseiklused) ja incentiverühmadele.

Suuski seekord alla ei saanud, küll aga veetsin pool päeva ühe suurepärase mootorkelgu (snow mobile) seljas. Nojah, olen varem ka sõitnud, aga suht lühidalt ja mitte nii kiiresti. Seekord sõitsime ringi ümber Ruka, nii et tulejutt taga ja nahk seljas läbimärg. Nii kui kodus aega saan, lähen poodi ja ostan endale funktsionaalse sooja aluspesu, et edaspidi selliseid olukordi vältida. Esialgu sõitsime end soojaks laial ja tasaseks pinnatud ametlikul kelgurajal. Puud on mõõdukas kauguses ning sõitmine tundub täitsa ok, isegi pisut igavusele kalduv. Tavaline algajate mootorkelgusafari keskmine kiirus on kusagil 30-40 km/h vahel. Kelgu seljas tundub see muidugi sootuks teisiti, kui turvaliselt autos istudes. Igaljuhul sai pisut hulljulgust üles näidatud ning tüki kiiremini tuisatud. Järvejääl suisa nii palju, kui masin välja võttis. Safarikelgud on enamasti "pimbitud" ja kiirusepiirang peale pandud, sest mootorkelgusõitjate riskirühm on mehed vanused 35-45, kes on ühtlasi ka peamine klientuur.

Ega see kelgujuhtimine nii kerge polegi, et muudkui keerad rooli ja läheb. Mul õnnestus kolmel korral rajalt välja sõita. Mootorkelk on üsna raske loom ning seda juhtivad suusad lähevad täpselt sinna, kuhu tahavad. Õblukese naitserahva käterammu jääb ilmselgelt väheks. Seepärast tuleb appi võtta kogu oma keha ning kurvid käivad enamasti keharaskust ühelt poolt teisele tuues. Mida suurem kiirus, seda raskem on kelku kontrollida. Kätega/sõrmedega klammerdud juhtraua (vabandust, ma ei tea, kuidas seda õigesti nimetada) külge ning üritad elu eest kinni hoida, sest lahti laskmine tähendaks pikka lendu. Samal ajal pead vajutma pöidlaga gaasi ning vasaku käega olema valmis pidurdama. Ja kui sõidad veel tasaseks tegemata rajal, mis on muutunud kilomeetritepikkuseks hüpeate jadaks ning põrkad kelgu seljas nagu kirp trampoliini peal, siis tulemuseks on totaalne higimull ning järgmisel päeval tungivad valupakatused selja-, käte-, kintsu- ja säärelihastes. Kitsukesel metsarajal sõitmine oli omajagu freakout. Need puud olid ikka koguaeg kuramuse lähedal ning olles äsja kogenud, kui lihtsalt ja ilma igasuguse pingutuseta kelk juhitavuse kaotab, siis see oli päris spuuki.

Huvitav tõdemus on veel ka see, et pimedas on kelgusõit tüki lihtsam kui valges. Nimelt tulevad kõikvõimalikud konarused, augud ja hüpped palju selgemini nähtavale ning raputusteks jõuab eelhäälestuda. Igaljuhul oli lihtsalt vapustav elamus ja suurepärane päev täis seiklusi lumises Põhja-Soome metasas. Ma igaks juhuks mainin, et safarifirma annab kõikidele alati ka soojad riided selga (kombekad, sokid, saapad, mütsid, kindad), nii et varustuse pärast ei pea muretsema.

Järgmise päeva hommikul tuikasid lihased veel kergelt. Oli aeg taas õueriided selga panna ning räätsamatkale minna. Tüüpiline nali pidi olema see, et kliendid tulevad ütlevad, et oo, me oleme kõvad matkajad, teeks mingi 30 km ringi. Ja siis giid ütleb, et teeme kõigepealt 1 km, eks siis näis. Ja tõesti, tõesti. Räätsadega üle põlve paksuses lumes rühkimine tuleks eraldi spordialaks kuulutada. Paar minutit ning sa soovid, et sul oleks termotuuma-kostüümi asemel seljas jooksuriided. Mets oli paksult loomade jälgi täis ning lumi nii kohev, et kohati tekkis selline laviinitekitamise tunne. Kõndisid mööda ja lumi krouksus kaasa.

Sellise pideva kuresammumise ning eelmise päeva kelgutamise tulemusena on minust saanud kangete jalgadega pingviin, selg oleks justkui tsemendist ning ägeda klammerdumise üle elanud sõrmed sahtli vahele jäänud. Aga see kõik on väga magus valu. Kellel vähegi võimalik niisugust aktiivset väljasõitu teha, siis ma hea meelega jagan oma kogemusi, millised aktiviteedid kõik veel võimalikud on. Ja otse loomulikult käivad sellise põhjamaise seikluse juurde hea söök, hea saun ja hea uni!

Kohe varsti kirjutan India reisist ka lähemalt, ausõna.

2011-01-14T09:16:00.000+02:00

2010. reiside kokkuvõte

2011-01-05T09:47:00.004+02:00

Möödunud aastal sai väikese näputäie ikka natuke kusagil reissude peal ka käia. Kerttu kinkis mulle kunagi sellise hästi armsa reisipäeviku, kuhu ma korralikult sisse kannan, kui kuasgil jälle käidud on, nii et selle põhjal on aasta lõpus hea kokkuvõtet teha.

Reisidel viibitud päevi kokku: 47
Sihtriigid, mida sai külastatud: 7 (Soome, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, India, Türgi, Prantsusmaa)
Nendest esmakordselt: 2 (India, Türgi)

2008. ja 2009. aasta skoorid on siin.
Uuel aastal jälle uue hooga! :)

View Kohad, kus ma olen käinud in a larger map

Restoran Neh, noh!

2010-12-19T19:42:00.006+02:00

Äge, et Tallinna vahel ikka ägedaid söögikohti ka juurde tehakse. Õhtusöögikogemus restoranis Neh oli meelipaitav. Neh on Pädaste mõisa hooajaline restoran Tallinnas, köögis toimetamas peakokk Peeter Pihel ja tema meeskond. Koduleht kirjutab kontseptsiooni, koha ja inimesed väga kenasti lahti, lugege.
Neh asub sadama D-terminali lähedal. Lihtsam on küll seletada nii, et lähed Norde Centrumi juurest üle tee Statoili poole, kõnnid risti läbi Statoili Kadrioru poole ja seal samas välivaates mahajäetud vanas paekivist hoones restoran asubki. Akendest õhkub kutsuvat valgust ja soojust ning kohe sisse astudes tunned, et nüüd hakkab juhtuma midagi erilist.

Restorani sisekujundus on lahe. Nimelt selles mõttes, et ma ei mäleta temast suurt midagi. Põrandad olid puidust, seda ma mäletan, ja meie lauast paistis avatud köök ning ma jägisin pidevalt silmanurgast, kuidas kokad toimetasid. Laes oli vist lühter. Ja servjettid olid väga kvaliteetsed. Ma tuututan seda niimoodi detailselt sellepärast, et öelda, Neh-i sisekujundus, interjöör ja aura on suurepärased. Lausa nii suurepärased, et sa ei pane neid isegi tähele ning tunned ennast nagu kolde ääres mõnulev suur karvane kass. Mitte midagi pole puudu, mitte midagi pole liiast. T-Ä-I-U-S-L-I-K.

Teenindusele annan samuti maksimumpunktis. Sõbralik, nutikas, kiire, tähelepanelik. Tegemist ei ole väga suure kohaga, kuigi siin on kaks korrust, aga saalid on mõõdukalt väikesed. Pidevalt sagis ringi restoraniisand ja kolm teenindajat ning ka peakokk ise tõi mõned road lauda kohale.

Söögid olid lihtsad ja maitsvad. Sellised natuke kargelt põhjamaised. Nad ise kirjutavad ka: "Meie fookus on Põhjala saarte köögil. Meie regiooni all mõtleme Muhu saart, kuid niisamuti Gotlandi, Bornholmi, Ålandi, Ölandi ning naabersaari Saaremaa ja Hiiumaa. Otsustasime astuda sammukese tagasi, avaldada ja taasavastada nende paikade traditsioone. Pakume külalistele Muhu ja naabruskonna saarte maitseid esmaklassilise Põhjala saarte köögi traditsioonide võtmes."

Meie lauast käisid läbi:
- Muhu Jaanalinnu äkis+marineeritud karulauguvarred (11 € – 172.10 EEK) , põhimõtteliselt oli tegu carpaccioga, väga maitsev, tahaks seda ka järgmisel korral proovida
- Vabajooksukana muna ja vürtsikilu + soolal küpsetatud tuhlid (8 € – 125.20 EEK), maitsev, aga väga kodune, järgmisel korral eelistaks pigem midagi muud
- Smooritud vasika põsk kadakamarjadega maitsestatud punase kapsa ja õuna-selleri kreemiga (15 € – 234.70 EEK), liha oli nii õrn, et sulas suus
- Pruunistatud võiga küpsetatud merilest selleri-tomati hautise ja värskete ürtidega (hind saja grammi kohta: 10 € – 156.50 EEK) , samuti väga hõrk
- Röstitud köögiviljad Jüri-Mihkli talust, sensatsiooniliselt maitsvad
- Muhu puuviljaaedade parimatest andidest kompott ja kohupiimajäätis (6 € – 93.90 EEK)
- Nehi ahjusoe õunapirukas kardemoniga ja kardemonipiim (8€ – 125.20 EEK)
- Mustikakompott ja aed-liivatee jäätis – küpsisepuru (9 € – 140.80 EEK)
Lisaks toodi lauda istudes näksimist, mis nägi välja nagu kuivatatud lagrits rohelise majoneesiga, aga maitses nii hästi, et põhimõtteliselt me olime juba esimesest hetkest müüdud. Ja kohapeal küpsetatud sai on samuti omaette elamus.

Hindadega on muuseas nalajaks lugu. Kui vaatad kroonihindu, siis on sellised tüüpilised restoranihinnad. Ei saa öelda, et oleks väga odav, aga ulmseliselt kallis nüüd ka nagu ei ole. Aga kui vaatad eurohindu, ja olles just saabunud Lõuna-Prantsusmaalt, kus kohaliku söögikoha kõige odavam pitsa maksis 17 eurot, siis sellega võrreldes tundus menüü täielik hinnaparadiis.

No vat, nagu te nüüd ilmselt aru olete saanud, siis Neh-i ma läheks tagasi küll. Väga lahe asi paistab olevat selline pakkumine nagu "peakoka laud" (loe lähemalt kodulehelt), seda tahaks kunagi kindlasti proovida.

Soe soovitus - kui oled minemas, broneeri laud ette. Sellel õhtul, kui meie seltskond Nehis käis, oli restoranis täismaja (kõik individuaalid) ning kõikidel saabujatel oli tehtud broneering.
Muuseas, ka ka laua broneerimise koha pealt täispunktid - seda saab ideaalselt teha Neh-i kodulehe kaudu. Respect!

Cote d'Azur talveprismas

2010-12-13T20:43:00.010+02:00

Mõnikord ma satun mingitest asjadest ülemäära vaimustusse ja selle tulemusena võib juhtuda nii, nagu äsju juhtus, et ühe kuu sisse mahub lausa ülemäära palju reisimist. Reisimine on muidu tore, aga a) teatud koguses, b) kallite inimestega. Üksi detsembrikuise Lõuna-Prantsusmaa nautimine on natuke kurb ja melanhoolne.

Tegelikul on muidugi kõik hästi ja mulle hirmsasti meeldis üle pika aja oma jalakesega jälle emakese Prantsusmaa pinda puudutada. Siin on mingi teatud spetsiifiline aura, tuules kõikuvad palmipuud, majesteetlikult seisvad seedrid, mõnus niiske vahemereline õhk, "bonjour, madame", "merci, madame" ja detsiliiter elegantset segadust, mida cotazüürlased endale lahkelt lubavad.Sihiks oli filmilinn Cannes ning ILTM 2010 ehk International Luxury Travel Market. Kolm päeva üheksast kuueni täis pikitud 20-30-minutilisi kohtumisi. Päeva kohta tegi see ligi 20 kokkusaamist. Pluss business networking hours and social events messipäevade lõpuks. Omajagu kurnav, nii et pole ime, et ma lõunasöögiks sõin põhiliselt jäätist, selline magusavajadus oli. Pealegi oli Hägen-Daszi kohvik mugavalt messikeskuse vastas. Messikeskus ise on tegelikult see sama monstrum, kus toimub kuulus Cannes'i filmifestival. Haruldaselt inetu kuubik, mille ainus võlu on vist asukoht La Croisette'i bulevardi nurgal ning paarisaja meetri kaugusel kuulsast Carltoni hotellist.
Mind majutati veel paar maja edasi luksuslikus Martinezi hotellis, suures rõduga toas vaatega otse Croisette'ile ja Vahemerele. Avaras vannitoas ootas mind hiiglaslik vann, pudel Tattingeri shampanjat ning loomulikult pehme hommikumantel ja sussid. Mõnikord on ääretult mõnus lasta oludel end hellitada. Ainult et nagu ma juba ülalpool kurtsin, siis üksinda kaotab see osaliselt mõtte. Vannis on üksi liiga palju ruumi, voodi on suur ja tühi ning mida sa passid kurvalt seal rõdu peal ning õhkad päikeseloojangu poole!

Kõige rohkem meeldisid mulle Cannes'i hommikud. Ärkasin kell kuus, tõmbasin jooksuriided selga ning astusin leebelt tuulisesse öhe. Varahommikud on alati teistsugused. Sammud kõlavad nimtühjal tänaval vastu ning siin seal on näha toimetamas tänavapesijaid või postiljone. Kell pool seitse tuli tööle ajalehekioski müüja ning siis hakkas ka juba rahvast rohkem liikuma. Jooksin hotellist ühele poole ning siis teisele poole, nii palju kui kannatas. Mööda mere äärt. Täieliku mõnuga. Möödusin luksuslikest kaatritest ning jahtidest ning lugesin igal hommikul nende naljakaid nimesid. Mu lemmikud on "Naughty by Nature" ja "Nevertheless". Ma saan aru, kui see võib kõlada veidralt, aga see jooksmine oli seal lihtsalt nii äge, et ma poleks tahtnud lõpetadagi.Natuke õnnestus aega ka näpistada ning ühel hilisõhtul käisime õhtust söömas hoopis lähedal asuvas Antibes'is. Seesama, mille kohta Maugham on kirjutanud lühijutu "Antibes'i kolm paksu naist", teate? Kui talvine Cannes on võrdlemisi vaikne, siis Antibes on suisa unne suikunud. Jalutasime pisut inimtühjas vanalinnas ning isei restorani leidmisega oli raskusi. Enne ärasõitu õnnestus põigata ka Nice'i, mis on ka detsembris ikkagi võrdlemisi elav linn. Selge päikeselise ilmaga on Boulevard des Anglaisil jalutamine nauditav ka talvekuudel, turistid sagivad vanalinnas, restoranid kalaturul on rahvast täis ning linna keskel lõhnab jõululaat nagu hanemaksa sisse pakitud suhkurdatud mandel. Jõululaat on äge, sest seal olid kohal kõiksugu kohalikud juustu-, vorsti- ja muidumeistrid, kes tahavad, et sa ilmtingimata nende toodangut maitseksid. Nii saad mõnuga mekkida juustusid, vorste, pasteeti ja kõike muud head ning paremat.Koduteel sattusin küll vähe viperustesse, sest München-Tallinn lennuk maandati ootamatult hoopis Helsingis. Kell kaks öösel. Samal ajal toimusid seal saalihoki maailmameistrivõistlused ning rahvusvaheline koertenäitus, nii et lennujaama arrival service teatas esimese asjana - hotellid on kahjuks täis. Nii et sellest kujunes üks öö täis seiklusi. Mul on plaan oma kogemus case studyks kirjutada ning loodetavasti loete sellest siis lähemalt Estraveli blogi vahendusel.

Küpsis püksis

2010-12-12T19:53:00.002+02:00

See pealkiri on selline peamiselt ainult riimumise pärast.
Ma tegin eile küpsiseid ja viisin tööle kaasa ning ML nõudis kõvahäälselt retsepti.HALVAAKÜPSISED

200 g võid
2 dl suhkrut
1 muna
200 g halvaad
4 dl nisujahu (ma panin pooleks nisujahu ja täisterajahu)
2 tl küpsetuspulbrit
1,5 dl hakitud mandleid (ma panin metspähkleid)
Kaunistamiseks tumedat ja/või valget shokolaadi

Vahusta või ja suhkur. Lisa muna ja murenda sisse halvaa. Sega kuivained ja lisa tainasse. Ongi valmis. Siis tõsta teelusikaga väikesed pallikesed küpsetuspaberile ja suru õhemateks ratasteks. Jäta suhteliselt suured vahed, kuna küpsikud paisuvad kenasti. Küpseta 200C ahjus 10 mimnutit. Kaunistuseks sulata shokolaad ja nirista küpsistele. Nii lihtne see ongi!

TATRAJAHUST KÜPSISED

Mu enda isiklikud lemmikud on tegelikult ühed teised hoopis, nende retsept siis ka siia. Need on täiesti sõltuvust tekitavad. Küpsiseampsu kõrvale rüüpa piima või murenda präänik jokgurti sisse.

125 g võid
0,75 dl suhkrut
1 muna
100 g hakitud tumedat shokolaadi
2,5 dl tatrajahu
2 tl vanillsuhkrut
0,5 dl õuna või muud mahla

Vahusta või ja suhkur ning sega juurde muna. Teises kausis sega tatrajahu ja vanillsuhkur ja hakitud shokolaad. Võta mahl ja sega vaheldumisi kuivainemassiga võisegusse. Tõsta küpsiseportsud ahjuplaadile, need siin ei kerki, nii et jäävad umbes sama suured, kui teed. Küpseta 200C ahjus 10 minutit või õige natuke peale.

Ettevaatust!
Küpsised võivad tekitada sõltuvust ning mõjuda halvasti teie figuurile!

Isutekitav Istanbul

2010-11-29T21:42:00.003+02:00

Eelmise nädala alguses käisin tööreisil Istanbulis. Nii kurb, kui see ka pole, olgu öeldud, et linna ennast ma paraku eriti ei näinud. Ürituse organisaatorid olid andnud endast parima, et me sihtkohta tunnetuse ikka hotelliseinte vahel kätte saaksime.
Igal juhul bussiaknast vaadatuna ja ühel õhtul kümme minutit kesklinnas nähtuna on tegemist äärmiselt võluva ja huvitava paigaga. Põnev ajalugu ja mitmekülgne kultuurielu lausa pitsitab igal pool. Inimesed on väga sõbralikud ja türgi köök (nii take away tänavaurgstes, kui a la carte restoranis) viib keele alla. Linn ise on täiesti moodne ja tänapäevane.

Tööasjadest pole ka seekord midagi väga huvitavat kirjutada, nii et las ta praegu jääbki selliselt lühidalt. Ilmselgelt ma pean sinna veel tagasi minema.

Hello, my afternoon tea!

2010-11-14T00:48:00.011+02:00

Lennujaama sõites ma lugesin üle, et see oli nüüd seitsmes kord Londonisse minna. Imelik küll, aga Londonist ei saa mitte kunagi küllalt. Isegi nüüd, ma mõtlen juba, et peaks varsti tagasi minema!

Selles mõttes ajab natukene pea sassi, et ma olen nüüd samast reisit juba kaks korda varem kirjutanud. Meie firma siseinfosse ning blogisse reisikogemuste alla. Aga kuna reisijaks olin ikkagi mina, siis ma üritan muljed koos isikliku puudutusega ka siia kombineerida.

Londonisse saabumine seostub mulle alati muffinitega, sest lennujaamast perrooni poole trügides jäävad tee peale kondiitriputkad (ma ei osanud neile miskit muud head nime leida), kust immitseb õhku salakavalat ja isutekitavat rammusat magusalõhna. Seekord läheb suurima magusamõnu tiitel küpsise baarile Ben’s Cookies. 10sentimeetrise läbimõõduga kohevaid küpsiseid on kümmekond erinevat sorti, üks ahvatlevam kui teine. Küll marjadega, küll pähklitega, piimašokolaadiga, valge šokolaadiga, tumeda šokolaadiga, kõigi kolme šokolaadiga jne. Ben’s Cookies avab uue perspektiivi teie küpsisearmastusemaailmas!

Reisi põhjuseks olid muidugi tööasjad ning Londoni äärelinnas Exceli messihallis toimuv üks maailma suurimaid turismimesse World Travel Market. Kui kontoris võtab aegajalt rutiin võimust ning tegemised kasvavad üle pea, siis sellistes kohtades meenub mulle tavaliselt, miks ma oma tööd armastan ning pärast seda on hea tagasi laekuda hing täis inspiratsiooni ja kohtumisi toredate inimestega. Lisaks tekitab WTM tunde, et tahaks igale poole minna. Malaisiasse! Taisse! Hongkongi! Venezuelasse! Maltale! Gröönimaale! ei tea kohe, kust kogu seda aega võtta.

Majutusime seekord väga mõnusas hotellis Bouble Tree Courthouse, mis asub suurte ostutänavate Oxford Streeti ja Regent Streeti ristmikust paarisaja meetri kaugusel, nii et mõnusamat asukohta annab otsida, eriti sellisel reisil, kus on suhteliselt kiire ja vähe vaba aega. Hotell ise on ka äärmiselt mõnus, kasutasin ära sealse jõusaali ning ajavahest tingitud kell kuus hommikul ärkamise ning käisin hommikuti jooksulindil paigalsörki tegemas. Päris nüri tegevus, ma jään ikkagi õues jooksmise juurde. Isegi talvel.

Kohe hotelli vastas asub suur Liberty kaubamaja ning sarmikas Carnaby Street trendikate moebrändide kauplustega. Nende seas üks maailma ägedamaid kingapoode Irregular Choice. Sobib natuke kiiksuga beibedele. Nagu ka Desiguali esinduspood, vaid paar tänavat eemal, samuti natuke värvilisematele tibidele. Poodlemine Londonis on üldse ääretult mõnus ja täiel rinnal nauditav. Ma oleks ainuüksi Asicsi poe tahtnud spordiriietest tühjaks osta. Nii mõnus valik ja nii palju värve!

Eelmisel aastal samal ajal Londonis käies kirjutasin ka mõned resotranisoovitused. Headest elamustest tiivustatuna otsustasime korrat traditsiooni ning sõime suurejoonelise õhtusöögi seal samas Mehhiko restoranis La Perla, kus pakutakse ilmselt Euroopa parimaid nachosid ja guacomole kastet. La Perlal ei ole üldsegi mijööväärtuslik koht, kuid hea söök kaalub kõik muu üles! Kui teile Mehhiko köök ei meeldi, leiab naabermajadest igasuguseid teisi rahvuskööke. Kogu Charlotte Street ja selle ümbrus üldse on minu arvates ääretult nunnu ning Londonis olles soovitan kindlasti sealt läbi käia!

Ja lõpetuseks, üks kõige ägedam asi Londonis on inimeste vaatamine. Sest neid on nii palju ja erinevaid, siis ma kohe põnevusega alati vaatan, missugused tüübid seal on kokku tulnud. Igasugused karvased ja sulelised, riietuste ja maneeride järgi kohe mõtled, et mis see inimene võiks olla. Lisaks on muidugi huvitav vaadata naistemoe arenguid. Praegu tundus olevat väga populaarne kanda sukapükse, nende peal imenappe lühikesi pükse ning kõige peal pikka peput katvat jopet, nii et jääks mulje nagu käiksidki sukkade ja jopega. Ja seda hoolimata kehakujust ja rasvaprotsendist.

Igal juhul, tahaks millalgi varsti jälle minna.
Sest "afternoon tea" rituaal jäi seekord tegemata. :)

"Mul ei ole midagi selga panna"

2010-11-03T19:56:00.005+02:00

Teate seda osa hommikust, kus sa seisad kapi ees, kapp on riideid täis ja siis mõtled, et appi, mul ei ole midagi selga panna. Mul on ka nii. Ainult, et kohe päriselt.Väheke kaalu kaotada on alati tore. Aga nii tore pole enam, kui kõik riided suureks jäävad. Suvel polnud see nii hull - ma ei tea, kas suveriided on mulle parajamad olnud või siis oli uusi suveriideid soodsam osta, aga praegu talvega on ikka täitsa koshmaar. Kõik kleidid ja viisakad tööl käimise riided on seljas välja nagu lottis kotid. Lasin õmbleja juures ühte pintsakut vähe kitsamaks teha taljest, aga ikka on jube, sest varukad on laiad nagu makaronid. Talvemantlist ei taha rääkidagi. Hea, et kinganumber samaks jäi.

Kõlab kindlasti nagu mõtetu virin, aga täitsa häda on. Päris tervet garderoobi nagu korraga välja ei vaheta ja kust ma tean, et ma varsti jälle neid samu suuremaid riideid ei vaja. Selle koguse shokolaadi, kookide ja saiakeste juures, millega kontoris koguaeg ahvatletakse.

Kellelgil pole niisama vedelemas kapitäis nr 36/38 riideid?

Pererestoran In Vino Veritas

2010-11-02T22:35:00.005+02:00

Ja tuleb jälle üks restoranisoovitus.

Seekord põhjuseks asjaolu, et ma olin/olen sellest kohaelamusest nabani lokustatud. Sattusin kahe külalisega Laia tänava alguses asuvasse pererestorani In Vino Veritas ühel lõunaajal täiesti ettekavatsematult.

"In Vino Veritas'e restoran asub majas, mille esimesed kirjalikud andmed pärinevad aastast 1458. Tegemist on väikese pererestoraniga, mille toidu- ja veinivalik on sündinud Itaalia kööki armastava pererahva näo järgi. Mõnusas lühikeses menüüs pakub In Vino Veritas'e pererahvas ainult seda, mis endile parim tundub, seega pettuda ei ole võimalik. Meie maja sommeljee aitab toidu kõrvale valida meie veinipoest üle 300 erineva veini hulgast just Sulle sobivaima ning loodame, et hea veini seltsis on lõbusam oodata ka veinikõrvast, mis valmib meie väikeses köögis. Me soovime, et In Vino Veritas ei oleks pelgalt söömise koht, vaid ajaveetmise koht ning palume võtta meie juurde tulekul aega, et seda kõike nautida!"

Nii on kirjas restorani kodulehel ja ausalt öeldes mul ei olegi midagi väga rohkem lisada. Kõik vastab tõele.

Interjöör - soe, hubane, lihtne, aga mõjuv. Nurgas õhkab kuumust sajandite vanune kamin. Mitte midagi ei kraabi silma, kõik on tasakaalus.
Teenindus - soe, kodune, lihtne, sõbralik, armas. Parim restoraniteeninduselamus viimasel ajal!
Söök - Itaalia noh, lihtne, mõnus, maitsev, rammus.
Hinnad - igati ok keskmised restoranihinnad. Maja ainus supp oli koorene lõhesupp, mis maksis 55 krooni ja seda toodi ikka korralik suur supikausi täis, nii et täismees sai söönuks. Mina sõin cannelonisid, mis olid täiesti täiuslikud. Maitsed tasakaalus, konsistents õige, värsked, juustused, lihased, mmmmmmm.
Magustoiduni tollel lõunasöögil ei jõudnud, aga kõin ära kaks tassi kakaod, mille kuulutan siin kohal Tallinna parimaks shokolaadijoogiks.

Ma tean, et inimesed, kes peavad end Itaalia köögi asjatundjateks väidavad, et Contravento on endiselt parima hinna ja kvaliteedi suhtega italiaano linnas, aga mulle tundub, et oleks aeg silmad avada.

Aamen!

Padi OWD ehk load käes!

2010-10-29T20:10:00.005+03:00

Ma ei tahtnud sellest enne pikemalt kirjutada, kui "load" päriselt käes, aga ilmselt on mind tundvad inimesed täheldanud seda juba varem, et viimasel ajal on saanud väheke sukeldutud.

Suvised proovisukeldumised Äntus ja Rummu karjääris viisid sinnamaani, et viisime oma säästud, näpud, käe (annad sõrme, võtab käe) ja südame Eesti Sukeldujate Klubisse.
Esmaste sukeldumislubade saamiseks tuleb läbi teha OWD ehk Open Water Diver kursus, mis õpetab selgeks põhitõed sukeldumise kohta nii teoorias kui ka praktikas. Kursus koosneb kolmest eri osast. Kõigepealt on teooria koos kontrolltööde ja lõpueksamiga. Teine osa on juba praktiline ja see viiakse läbi basseinis, kus tuleb teha hulk vajalikke harjutusi. Näiteks, mida teha, kui vesi maski sisse läheb, mida teha, kui õhk otsa saab jne. Minu jaoks kõige shokeerivam harjutus oli vee all maski ära võtmine ja ilma selleta olemine/ujumine. Loomulikult ma tean, et vee all meie oma nägemine ei teravusta samamoodi nagu vee peal, aga et see pilt niiiii udune on, see üli hirmutav ja üllatus. Maskita ei näe mitte mõhkugi!

Kolmandaks ja kõige põnevamaks osaks on loomulikult avavee tunnid, mida Eesti tingimustes tegime põhiliselt sügiseses Rummus. Vesi oli meeldivalt külm, aga pean tunnistama, et vee külmus see kõige hullem polnudki. Hoopis vastikum on veest välja tulla ja jahedas riideid vahetama hakata. Põhiline nauding sukeldumisest on ikkagi vee all ja seda siis, kui õpid sealses keskkonnas oma keha valitsema. Selle asja nimi on ujuvus, mida reguleeritakse iseenda kopsudega. Ma ei olnud varem oma kopsude olemasolust teadlik, aga nüüd oleme päris headeks sõpradeks saanud. Ma võin nende abil vee all igasuguseid trikke teha. Tegelikult on mul veel muidugi pikk tee minna ning praegu oleks sukeldudes õige tagumiku peale vahtra leht kleepida.

Igal juhul algus on tehtud.

Minu Nepaal

2010-10-12T21:53:00.002+03:00

Kui ema käib raamatukogus, satub aeg ajalt mulle lugemiseks ka "Minu ..." sarja raamatuid, mille sisu kvaliteet on seinast seina. Nepaali raamatu võtsin kätte ilma igasuguste ootusteta. Üllatusega tuleb tõdeda, et raamatusse "sisse lugedes" hakkasin ootama, millal jälle lugema saan. Oli täitsa hää!

Siin raamatus räägitakse justkui päris inimestest ja päris tunnetest. Autor satub vabatahtlikuna tööle/elama Nepaali lastekodusse ning kirjeldab igapäevaelu selles lihtsuses ja vaesus. Mulle tundub, et väga hästi on tabatud nepaallaste hingeelu ilma seda halvustamata, vaid pigem mõista püüdes. Kõik ei peagi olema ühtemoodi ning igal olemusel on oma põhjus, olgu see siis kultuuriline, religioosne või praktiline. Mulle meeldib ka, et õhku on tõstetud küsimus, kas lõppude lõpuks on ikka õige neile lastekodulastele õpetada, "mis moodi käivad asjad meil siin läänemaailmas", kust läheb piir selle vahel, mida neil on vaja teada Nepaali eludzunglis hakkama saamiseks ja selle vahel, mis meie arvates on "õige". Lisaks räägib autor ka põgusalt oma retkedest mägedes ja oma kompamises kohaliku relogiooni vallas. Kõige enam äratas minus huvi nn. Bikashi liin. Tegemist on kena ja haritud noormehega, lastekodu juhatajaga, kelle ja autori vahel säriseb läbi raamatu pisukese seksuaalse alatooniga pinge. Tahaks hirmsasti, et raamatu lõpus tuleks sellel teemal õnnelik püänt ja kaks inimest leiavad teineteist. Lõpp on küll pisut teistsugune, aga õiglane ja sõnastab nii hästi nende kahe maailma vahelise erinevuse.

Ausalt, lugege!

Kuna raamat on lastekodust, siis ma kirjutan siia juurde veel ka ühe enda sarnase kogemuse. Aasta oli siis ilmselt 2003 või 2004, kui ma sattusin ENTK ajal koostööd tegema ühe Bulgaaria organisatsiooniga, mille tulemusena sõitis rühm Eesti noori Sofiasse ja sealt edasi Bulgaaria ja Serbia piiri lähedale Kalotina küla orbudekodusse. See lugu meenutab pisut Nepaali raamatus kirjeldatut. Tegemist oli põhiliselt "mustlaslastega", kes elasid kirjeldamatult vaestes oludes. Esimesel päeval oli meil kõigil ilmselt üsna suur kultuurishokk, kui väikesed räpased käed haarasid meie järele ning sind jõllitasid pidevalt mustade silmade ja täide tõttu pügatud juustega pead. Esialgu tundus see lausa vastik. Kui me lõpuks lahkuma pidime, olid kõigil pisarad silmas. Mis neist lastest praegu saanud on? Kui aus olla, ei tea. Meie tulime oma lihtsa elu mulli tagasi ning nemad jäid sinna, oma väikesesse räpakasse Kalotinasse.

Sülvi kõrvitsakook

2010-10-12T13:30:00.003+03:00

Kui pool mu endise kirjandusõpetaja tädi Ulve kasvatatud hiiglaslikust kõrvitsast meie külmkappi maandus, siis mulle meenus kuskilt hämaralt, et eelmisel aastal tegin ühte jubeeee head kooki. Kogu õhtu otsisin retsepti nagu hull. Raamatutest, märkmiku vahelt, internetist. Mida pole, seda pole. Kuni lõpuks....

Ühesõnaga, meil oli üle-eelmisel aastal kontoris ajutiseks abiliseks Sülvi, ja kui Sülvi töölt ära läks, siis ta tegi seda kõrvitsakooki. Nii et see on Sülvi poolt saadetud retsept ja ma panen ta selleks puhuks kirja, kui ma järgmisel kõrvitsahooajal jälle otsima hakkan.

Kook ise on tõesti väga maitsev!(Pilt on niisama internetist ja põhi pole päris see, aga konsistents näeb välja samasugune)

PÕHI:

200 g Digestive küpsiseid (ma olen kasutanud ka pakki tavalisi Selga küpsiseid)
75 g võid
2 sl suhkrut

Purusta küpsised ning sega sulatatud või ja suhkruga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud tordivormi põhja. Küpseta põhja 200C ahjus 10 minutit.

TÄIDIS:

500 g maitsestamata toorjuustu (kasutasin paki õrnsoolast Ricotta toorjuustu kreemi)
3 dl suhkrut (pane vähem, kui magusat ei armasta)
500 g tükeldatud kõrvitsat (kogus pole tegelikult väga oluline, ma panen silma järgi :))
2 dl hapukoort (ma panin maitsestamata jogurtit)
2 tl vanillsuhkrut
1 tl kaneeli (mina panin rohkem ja natuke muskaati ka juurde)
1,25 tl soola
4 muna

Kuumuta kõrvitsatükke kastrulis nõrgal kuumusel, kuni vedelik eraldub. Hauta pehmeks ja püreeri. Vahusta suures kausis toorjuust ja suhkur. Lisa kõrvitsapüree, hapukoor, vanillsuhkur, kaneel ja sool. Lisa ükshaaval ja pidevalt vahustades munad. Mul jäi segu suhteliselt vedel.
Kalla segu põhjale ja küpseta 175 kraadises ahjus 1 tund.

See on nüüd see koht, kus minu koogitegemine tavaliselt lõpeb, aga retsept läheb edasi.
Koogile käib peale kate, aga minu arust on küpsetis suussulav ka ilma selleta. Igaks juhuks siiski märgin ära, et:

PEALE:

2,5 dl hapukoort
3 sl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
kaunistamiseks kreeka pähkleid

Vahusta omavahel hapukoor, suhkur ja vanillsuhkur. Määri segu küpsenud koogile ja küpseta veel 5 min. Jahuta vormis.

Kindlasti on soovitav kook valmis küpsetada eelmisel õhtul enne serveerimist või vähemalt hommikul, kui tahad õhtul pakkuda. Kook peaks tahenema vähemalt 6 tundi.

Pühapäeva hommikul

2010-10-10T22:30:00.004+03:00

Sügisene rabajooks 6,3 km on nüüd ka joostud ja uhke vimpel käes. Aeg 32 minutit, 15 sekundit.
Ilm oli ilus ja kohal üllatavalt palju rahvast, rajal nagu ikka paras sebimine. See on ka tore, et organiseerimas on vabatahtlikud vanurid, nad on nii toredalt hakkajad ja abivalmis. Nii et kümme plusspunkti ja kevadel loodetavasti jälle! :)

Restoran Arcadia: ei aitäh, never again

2010-10-07T20:01:00.007+03:00

Restoranikriitik minus tõstis täna jälle pead ja ma lihtsalt pean oma kogemusest kirjutama. Käisime täna Nelliga pidulikult tähistamas ja lõpetamas oma pika-ajalist edukat koostööd.

Restorani valik jäi minu peale ja küll ma vaagisin ja kaalusin erinevaid kohti terve nädala. Kahest allikast tulid soovitused Arcadia restoranile Pikal tänaval, mille koduleht lubab järgmist: "Tule ja proovi restoran Arcadia ainulaadset fusion menüüd, loomingulist kooslust toitudest, milles on vihjeid maailma erinevatest köökidest, ühteaegu nii mahedaid euroopapäraseid maitseid kui rikkalikke india ja araabia vürtse." Aul teadis rääkida, et kohta peavad kunstiinimesed, kes miksivad igasugu huvitavaid sööke kokku. Tundus põnev. Läksime.

Restorani interjöör tundus juba fotodelt pisut kitshimaiguline ning kohale jõudes ei pidanud selles eelarvamuses pettuma. Keegi on paekivimüüridega võlvkeldrisse kujundanud väga koleda wanna-be-india-maigulise wanna-be-posh-and-pretty restorani. Mööbel on kitsh, laudadel ja seinte ääres on 19 kroonilised klaasküünlad Selverist ja restorani nurgas vuliseb Koduextrast ostetud purskkaev. Salvrätid on paberist. Ma olen alati öelnud, et salvräti järgi tunneb ära restorani kvaliteedi.
Istusime lauda ja toodi kokku köidetud A4 lehtedest menüü. Eelroaks tellisime mõlemad isuäratavana tundunud "Bengali kuningkreveti Pakora (India vürtsidega marineeritud kuningkrevetid, friteeritud)150.00EEK/9.59€". Kuningkrevettidest oli asi ikka valgusaastate kaugusel. Ma ei saanud õieti arugi, kas tegu on tõesti kummiste krevettidega või on see hoopis sama krevetilaadne toode, mille ma ükskord Prisma külmletist vale asja peale ostsin, kus makra oli tehtud kreveti kujuliseks ja paneering ümber pandud. India vürtsidest ja marinaadist ei jäänud mitte mingit muljet. Roog pidi olema kahe vürtsitärni vääriline, aga tõdesime mõlemad, et seda maitset me seal igal juhul ei tunne.

Teiseks sai tellitud minu poolt "Põlevad kammkarbid (Konjaki ja tilliga gratineeritud kammkarbid punase kalamarjakastmes. Lisandiks soolalaim, sidrun, apelsin ja värske majasalat) 250.00EEK/15.98€" ja Nellil "Taboola lammas (Araabia moodi sütel küpsetatud lambaliharull seente, mozzarella ja parmesanijuustu täidisega. Lisandiks riis ja majakastmed) 255.00EEK/16.30€". Ma arvasin esimese hooga, et mulle on vale söök toodud. Sest pealkiri Põlevad kammkarbid kõlas selliselt, et kelner tuleb ja süütab karbid mu nina eest efektse leegiga põlema. Aga ma ei näinud karpegi. Taldrikul oli 3 väikest kaussi ja keskel ühepajatoitu meenutav salat. Kausikesed sisaldasid riisi, kastet ning nelja kammkarbi sisu. Isegi kui keegi kuskil oli neid enne sügavkülmutamist konjakiga põletanud, oli see maitse aegade hämaruses kaduma läinud. Maitseelamus null. Nelli jättis pool oma lambarulli järgi.

Nüüd tuli magustoidukord. Kuna me esialgu olime selle tellimata jätnud, et vaadata, kuidas asjalood kulgevad, tuli uuesti menüüd uurida. Valisin välja vaniljepudingi rukkileiva-shokolaadi frikadellidega. Kõlab ju üpris põnevalt! Paraku teatas ettekandja-noormees, et täna on neil pakkuda ainult majakooki. Ohkasime ja tellisime hoopis teed. Õnneks seda oli, aga tassi, mitte kannu kaupa.

Ja nüüd veel teenindusest. Ma ei usuks, et ühes sellise hinnakirjaga restoranis võiks nii halba teenindust olla, kui ma poleks seda just täna ise läbi elanud. Juba sisse astudes keegi sind lauda ei juhata (kuigi resto oli sellel hetkel tühi) ega mantlit lahkelt nagisse ei riputa. Menüü kohta ei osanud noormees midagi soovitada. Meie küsimuse peale kogeles ta pisut ning päästsime ta piinlikust kimbatusest sellega, et lubasime siis omal käel kirjatükiga lähemalt tutvuda. Ka ei tundnud teenindaja tellimust võttes roogade nimesid, vaid pidi kõik ise veel menüüst üle vaatama numbrite järgi. Ja kogu serveerimisprotsess meenutas pigem mängu "tulen visakan sulle toidud lauda".

Muuseas, saabudes tehti maja poolt armas zhest. Kõik külastajad saavad tervitusjoogiks klaasi mangolassit. Lassi oli parim osa restorani poolt pakutavast, selline mõnusalt pehme konsistensiga ja mahedalt jahutav. Maitses hästi ning palusime teenindajalt, et soovime toidu kõrvale veel lassit juua. Noormees tuli mõne hetke pärast tagasi ning vabandas, et lassit ei ole rohkem. Ei mangolassit, banaanilassit, maasikalassit ega üldse ühtegi lassit. Kui mõne aja pärast sigines restorani teisigi külastajaid peale meie, siis vaatasime imestusega, et kõigile saabujatele viiakse samuti tervituseks lassit. Et parasjagu möödus meist naisteenindaja, siis palusime uuesti, et kas oleks võimalik tellida kummalegi klaas. Saimegi! Kui pärast oma noormehele arvet tasusime, siis ütlesime muiates, et näe, saime ikka oma smuutid. Noormees ütles selle peale lihtsalt: "Jah. Meil tuli enne telefoni teel üks suurem reserveering, siis kokk ei tahtnud teile anda."

Vähemalt oli meil seltskond hea ning ei lasknud kõigel sellel ennast väga häirida.

MERI PUHTAKS 2010

2010-10-03T19:44:00.003+03:00

Kindlasti olete kõik kuulnud kevadeti toimuvast suurejoonelisest „Teeme ära“ talgukampaaniast, mõned on ehk isegi käed külge löönud.

Mina, Svea ja Oliver andsime oma panuse puhtamale keskkonnale septembrikuu viimasel päikeselisel laupäeval, aga seda hoopis vee all – Tallinna Vanasadama Jahisadama (tuntud ka kui Admiraliteedi bassein“ põhjast rämpsu koristades.

See “MERI PUHTAKS” üritus on osa ülemaailmsest AWARE (Aquatic World Awareness, Responsibility and Education) heategevusprojektist, mille eesmärgiks on puhastada ja kaitsta veealust maailma ning tõsta inimeste keskkonnalast teadlikkust. Rohkem kui 100 riigis üle kogu maailma koguneb üle saja tuhande sukelduja, et koos puhastada veekogusid ja rannaalasid inimeste hooletuse ja hoolimatuse tõttu sinna sattunud prügist. Eestis on AWARE projekti läbi viidud alates 2001. aastast. Sukeldujad ja purjetajad on korduvalt koristanud TOPP-i Jahisadamat, Vergi sadamat, Lennusadamat ja mitmeid teisi.

Sadama põhjast tõid ligi 40 sukeldujat välja täiesti imelisi asju. Kätte saadi 10 seal samas lähedal Norde Centrumis asuva Rimi supermarketi toidukäru. Mõni nägi välja võrdlemisi värske, mõni aga selline, et sobiks hästi Kariibimere piraatide filmi dekoratsiooniks. Käru külge olid ennast imenud sajad väikesed karbid, samasuguse „kaunistusega“ olid ka mitmed vee alt leitud pudelid. Ent kuidas said kõik need poekärud sinna vette? Ja imelike leidude nimekiri jätkub veelgi: vetsupott, jalgratas, kohtutoimik, kunsthambad, käekell, raudkapp. Tundub, et mõnede inimeste jaoks on meri tõesti prügimäena kasutusel!

Tunnista nüüd ausalt, kas sina oled kunagi midagi niimoodi vette visanud?

Üritusest: http://www.sukeldujad.ee/tulemas2/meri-puhtaks-2010
Pildigalerii: http://www.sukeldujad.ee/galerii?album=1&gallery=39

Fish&Wine Bar - maitseelamusi kalasõpradele

2010-10-01T19:53:00.004+03:00

Söögist on lihtsalt lihtsam kirjutada, kui teistest asjadest.Mul on uus lemmik restoranide seas. Tatari tänavalt vanalinna kolinud Fish and Wine. Kirjanike majas, endistes Pegasuse ruumides. Priima! Siin on menüü.

Söögisoovitused:

Näksi-vaagen 15o krooni
Valik head-paremat veini kõrvale, menüüd on öeldud, et jätkub kahele, aga näksimiseks sobib ka vähemalt neljale. Koosneb krõbedatest ciabatta viiludest ja täiesti jumalikust isetehtud krõpsleiva laastudest, mida saab süüa koos ülimaitsva külmsuitsulõhe rillette'i, mõnusa punapeedipesto, tummise tursamaksakreemi ja rohelised korralike roheliste oliividega. Suurepärane kerge näksimine toitusid oodates!
Grillitud tiigerkrevetid 115 krooni
Täiuslikult grillitud tiigerkrevetid sidruniviilude, gremolada maitseainesegu ja aioliga.
Suus sulav on siin kohal täiesti õigustatud väljend. Jagasime julgelt kahe vahel, mõlemad said suu seks.
Ahjus küpsetatud juust 110 krooni
Soe camembert' juust serveeritakse viigimarja moosi ja grillitud ciabattaga. Jälle võib julgelt kahe vahel jagada. Juustu lõikad kenasti pooleks ning ciabatta tükke jätkub mõlemale. Juustu ja moosi harmoonia on täiuslik.
Suitsulõhe kreemsupp 75 krooni
Joovastav supikogemus. Olen söönug igasuguseid lõhesuppe, aga see oli tase oma ette. Kala maitsenüansid on ideaalselt tabatud, täiustab kreemis hulpiv pehme vutimuna. Muuseas, ka ühe supi sõime kahe peale ära! Lahkelt oldi nõus poolitama ning mõlemad said oma vaagnad poole supiga. Minu arvates väga armas, kuna tahtsime erinevaid asju proovida.
Mustas leivas paneeritud heeringafilee salat, 115 krooni
Täiesti super avastus, soovitan raudselt seda proovida! Mõnusalt krõbedas musta leiva paneeringus heeringafilee serveeritakse koorese kartuli-rohelise sibula salatiga, kõrval marineeritud punapeet. Taas suurepärane maitsetekooslus. Leivapaneering on minu arvates suisa originaalne. Ning koos kõrvasega absoluutselt vaimustav.
Ahjus küpsetatud kuldmerikoger 180 krooni
Maitsev nagu kõik eelmisedki! Mõnusalt grillitud valge kala, saatjateks kartulipuder, fenkol, tapenad ja tillikreem
Kaaslased on ka proovinud ja taevani kiitnud:
Cesari salatit 110 krooni (kliendi valikul grillitud tiigerkrevettide või kanaga
Grillitud kitsejuustu salatit 125 krooni (viinamarjade, grillitud kitsejuustu ja kirsikastmega)

Sisekujunduses lokkab skandinaavialik puhas disain, mille võlud peituvad detailides. Näiteks kivi-immitatsiooniga söögiriistade topsid või tumedad korkpaneelid seinal. Kui vähegi võimalik, soovitan istumiskoha leida teisele korrusele, seal on tunduvalt valgusküllasem ja hubasem kui all. Esimene korrus tundub mulle kuidagi rõhutult kitsas, samuti puhub seal avatud ustest külma.

Ning lõpetuseks pean ma oma suurima kahjutundega mainima, et teeninduses lokkas (vähemalt kahel viimasel külastuskorral) "I couldn't care less" suhtumine. Brünett neiu Kristina seisis tühjade silmadega laua kõrval ning vastas meie küsimustele ühesilbiliste vastustega. Kuigi restorani nimi võiks eeldada lisaks kalale ka asjalikke veinisoovitusi, siis neid meile ei jagatud. Pisut arusaamatu tundus selline kiretus keset maitsvaid nii sööke ja mõnusat atmosfääri.

Aga kuna need viimased kaks kaaluvat viletsa ettekandja kordade üle, siis minu poolt ikkagi palavad kiitused selle restorani aadressil. Ise lähen kindlasti tagasi.

Foto on illustreeriv.

Teatriralli

2010-09-20T09:23:00.006+03:00

Meil oli teatrinädal. Paaripäevase vahega said Estonia teatris vaadatud Mozarti ooper "Cosi fan tutte" ("Nii teevad kõik naised") ja Delibes'i ballett "Coppelia".

Ma olen mitu korda kuulnud mõlema zanri kohta ütlust, et esimene kord määrab kõik. Sa kas vihkad seda või armastad. Balletti ma olen armastanud esimesest "Pähklipureja" etendusest saadik, kui ema mind teatrisse viis. Ooperiga on keerulisem. Neljandas klassis viidi meid kogu marakrattide kambaga "Figaro pulma" vaatama. Ma mäletan ainult, et see oli kohutavalt pikk ja tapvalt igav. Aga 9. aastaselt lapsi ilma eelneva ettevalmistuseta (st. et pole kedagi, kes räägiks, mis ja kuidas ja mida kuulata) on natuke kuritegu, leian ma tagantjärele. Pragu korraldab Estonia lastele igati tänuväärseid ooperigalasid, mis on just nimelt selleks, et panna muusikat mõistma. Igal juhul on ooper minu jaoks siiani raske.

"Cosi fan tutte" on Mozarti koomiliste ooperite sarjast, kuid süzee minu jaoks talumatult naiivne ja aeglane. Seda tunnistab kavalehel ka lavastaja, et ooperi ajaline mõõde on naivistlik-sürrealistlik, kõik tegevused leiavad aset ühes päevas.

Mozarti ja da Ponte koostöös on valminud kolm tuntud ja armastatud ooperit, mille menu pole aastatega kahanenud: „Così fan tutte“, „Figaro pulm“ ja „Don Giovanni“. „Così fan tutte“ („Nii teevad kõik naised“) valmis Saksa-Rooma keiser Joseph II tellimusel. Ooperit peeti tema julge teemakäsitluse tõttu ennekuulmatuks – kolm meest panevad kaks tütarlast proovile eesmärgiga tõestada, et kõik naised on truudusetud! Seepärast märgati ooperi väärtusi täiel määral alles 20. sajandil, mil moraalinormide piirid olid avardunud.

Noored ohvitserid Ferrando ja Guglielmo kiitlevad, et nende kihlatud Dorabella ja Fiordiligi on igavesti truud. Don Alfonso pakub noormeestele kihlvedu, et suudab ühe päevaga tõestada nende pruutide ja seega kõigi naiste truudusetust. Noormehed võtavad kihlveo vastu: nad luiskavad, et neid on sõtta kutsutud, kuid pöörduvad maskeeritutena tagasi, et püüda teineteise kihlatut ära võrgutada…

Igal juhul, ballett on täiesti teine tera. Midagi, mida ma tõepoolest naudin. Sulged silmad ja tunned, kuidas muusika voogab läbi sinu. Ning jälgid lummatult kaunist ja graatsilist tantsu.
Pühapäevane "Coppelia" etendus oli täis väikesi tüdrukuid emadega, kes vaheajal teatrikoridoris baleriinide samme ja hüppeid järele aimasid. See on niivõrd ilus lugu, absoluutselt kauni muusikaga, pitsivahuste kostüümidega, läbinisti rõõmus ja positiivne. Kerglasem kui "Pähklipureja". Viimane on mul klassikalise balleti üle aegade lemmik.

1870. aastal Opéra Paris’s esietendunud „Coppéliat“ saatis esietendusest alates suur publikumenu ja nii on see kaunis ballett püsinud teatrite repertuaaris pea poolteist sajandit. Ronald Hyndi koreograafia on juba mitu hooaega vaimustanud English National Ballet’ publikut. Koreograafia põhineb Marius Petipa versioonil ja pakub kaunist klassikat Delibes’i imelise muusika saatel. "Selles loos pole printsi ega printsessi. Lugu räägib külainimestest, poisist ja tüdrukust, kelle armastus on väga lihtne – pole luike ega uinuvat kaunitari. Usun, et seepärast ongi „Coppélia“ olnud balletina nii populaarne, et inimesed saavad end tegelastega samastada. See on väga armas lugu.“ Ronald Hynd

Seekordne teatriskäik tõi kaasa ka väga suure elamuse osatäitjate näol. Rahvusballeti noor solist Olga Malinovskaja, kellest ma esialgu midagi ei arvata ei osanud, on täiesti silmaga nähtav talent. Vapustavalt ilmekas esinemine ja suurepärane tehnika! Ning meespeaosatäitja Maksim Maksakov oma tuntud headuses. Ülejäänud trupp oli kohati pisut keskpärane, eelkõige just rivitantsijad, mõni tundus kuidagi eriliselt kohatult kange. Coppelia kiituseks tuleb veel ära mainida romantiline lavakujundus ja äärmiselt kaunid kostüümid.

Minge kindlasti vaatama, kel vähegi balletisoolikas sees!

Hõrgud hommikusöögid

2010-09-19T18:18:00.007+03:00

Ei tea, kas planeetide seis on selline või õigetel pühakutel päevad, aga viimasel ajal on mul kange söögitegemise ja küpsetamise tuhin. Muudkui keedan ja küpsetan. Oliver ütleb, et tema ei taha enam välja sööma minnagi, sest kodus on kõik palju parem.Pisut irooniline selles valguses, et meil on käsil väike kaalukaotusprogramm ning targem oleks kõikvõimalikest hõrgutistest loobuda. Aga ei. Eile õhtul ma küpsetasin KAKS kooki. Eelmises postituses kirjeldatud ploomikoogi ning ülalpoolse pildi peal viimast lihvi saava õuna-põldmarja koogi.

Lisaks kookidele eksperimenteerisin kahel nädalavahetusel hommikusöökidega ning tulemus oli taas jalustrabav. Sellepärast ma panen need tegemised kirjad. Daamid (või vastupidi, härrad), kui teil on vaja oma kallimale hommikust üllatust, siis siin on midagi, mida tasub kaaluda!

Õuna-kartuli pannkoogid köömnetega (kahele)

1 õun (võib ka rohkem kui sul on)
3 keedetud kartulit (kui nädala sees kartuleid teed, keeda mõni lisaks ja pane kõrvale)
2 sl suhkrut
soola
köömneid
2 muna
2 dl täistera nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

Ettevalmistus:
Riivi õun ja kartulid peenikese riiviga. Kogused ei oma siin isegi väga suurt tähtsust, no mis siis ikka kui läheb kaks õuna ja 5 kartulit, tulebki tummisem tulemus. Huvitav oleks kindlasti proovida ka riivitud ingverit lisada. Segad riivmassi suhkruga ja vähese soola kokku ning lisad munad. Segad ühtlaseks. Jahu segada eraldi anumas küpsetuspulbriga ja siis seguga koku. Nüüd lisa köömneid. Tainas ongi valmis!

Praadimine:
Aja pann kuumaks, aga mitte liiga tuliseks. Tuleb tunnetada, millal on paras, et koogid kõrbema ei läheks. Õli panni peale. Tõsta supilusikaga väikesed pätsikesed, prae ning keera.

Serveerimine:
Võid muidugi kasutada oma fantaasiat ja seda, mis sul kodus kapis parasjagu on, aga mina tegin nii. Kookide kõrvale törtsuke Ricotta toorjuustu kreemi (fantastiline uudistoode meie piimatoodete seas!). Peale törtsuke õunapüreed (või õunamoosi), sellele raputa kaneeli. Pisut ujutasin pannkooke kondentspiima niredega ning eelmisest päevast järgi jäänud põldmarjakeedisega. Kaunistuseks basiilikuleheke.

Maitsekooslus on sume ja sametine. Köömned annavad õuna-kartulimassile mõnusa maitse ning hapukas moos on magusa kondentspiima kõrval nagu täpp i peal. Ning mahedamaitseline ricotta seob selle kõik edukalt kokku.

Jogurtipannkoogid (kahele)

2 muna
2 sl suhkrut
250 ml maitsestamata jogurtit (ja kui rohkem läheb pole ka hullu, eks)
2 dl täisterajahu
1 tl küpsetuspulbrit
soola

Ettevalmistus:
Klopi munakollased ja suhkur kokku ning lisa jogurt. Sega eraldi jahu, küpsetuspulber ja tsipake soola ning pane jogurtimassiga kokku. Vahusta munavalged nind sega õrnalt taignale juurde, võivad näha jääda väikesed vahupilved.

Praadimine:
Aja pann kuumaks, aga mitte liiga tuliseks. Tuleb tunnetada, millal on paras, et koogid kõrbema ei läheks. Õli panni peale. Tõsta supilusikaga väikesed pätsikesed, prae ning keera.

Serveerimine:
Võid muidugi kasutada oma fantaasiat ja seda, mis sul kodus kapis parasjagu on, aga mina tegin nii. Kookide kõrvale törtsuke Ricotta toorjuustu kreemi (fantastiline uudistoode meie piimatoodete seas!). Ujuta ricotta üle külmkapist ülesulatatud maasika- või vaarikatoormoosiga ning kaunista mõne värske basiilikuga.

Jogurtikookide tekstuur on mõnusalt õhuline ning kerge. Ricotta ja toormoos kõrvuti on täiesti vapustav maitsekooslus ning isegi basiilik kingib sinna kõrvale mõnusalt vürtsika maitse!

No vat, sellised lood meie köögis.
Ootan huviga uusi katsetusi!

Väga lihtne suussulav ploomikook

2010-09-18T21:54:00.003+03:00

Kaks nädalat tagasi käisime Kongutal külas pisikesi notsuperekondasid vaatamas. Et puud olid sinakaslillasid ploome paksult täis, siis saime suure kotitäie luuvilju kaasa. Ma olen nendest nüüd kolm korda kooki teinud, täna just on viimane ports. Ja iga kord seda sama lihtsat kooki, sest see on lihtsalt nii hea. Koogi algidee on pärit Siit nurgast ja sealt nurgast blogist.

Vaja on:

ploome
2 sl suhkrut või 6 sl heledat suhkrusiirupit
2 sl mett
hakitud värsket basiilikut või 1 sl kuivatatud basiilikut
kardemoni või kaneeli

Ühesõnaga, võtad paraja hulga ploome. Ma pole neid kunagi kaalunud või lugenud, niimoodi silmajärgi võtad. Urgitsed kivi välja ja lõikad ploomi tükkideks. Igaljuhul väiksemaks, kui ainult pool. Ploomid lähevad kaussi, lisa suhkur, mesi ja maitseained ning sega kõik läbi. Pane kauss kõrvale seisma.

Nüüd on vaja:

2 muna
125 g suhkrut
60 ml vett
40 ml oliiviõli
3 sl balsamicot
125 g jahu (mulle meeldib teha nii, et 2:3 on täisterajahu ja 1:3 nisujahu)
2 tl küpsetuspulbrit
soola

Munad ja suhkru ajan mikseriga kenasti vahtu. Nüüd läheb juurde vesi, õli ja balsamico. Teises anumas segad valmis kuivainete kogumiku ning nüüd lähevad need kenasti kokku.

Võtad vormi niing vooderdad selle küpsetuspaberiga. Valad peale veidi õli ning ajad laiali. Nüüd vala taigen vormi (üsna vedel peaks jääma) ning tõsta peale kõik ploomid (vajuvad vedeliku sisse). Kõige peale riivi või puista Muscavado või Demere suhrut ning nüüd 45 minutiks ahju!

Serveerida võib nii jäätise kui magusa kastmega. Näiteks sega pliidil madalal kuumusel kokku kookospiim, kondentspiim ja üks muna.

Kohvik Kompott - natuke kõrvalmaitsega

2010-09-13T14:17:00.005+03:00

Pühapäeva õhtul käisime ajaviiteks söömas sellises toredas (?) uues kohas nagu kohvik Kompott Narva maanteel Peda vastas.

Natuke selline Boheemi ja Nopi sarja moodi toidukoht. Kõik on väga lihtne ja kodune, õdus õhustik ja mõnus meeleolu. Kompoti interjöör sobib sellise meelsusega igati. Riiulitel on eksponeeritud muidugi nunnudkompotipurgid. Kõik on selline omajagu retro ja kodune kirju sigri-migri.Esmapilgul. Kui sa juba natukene kauem oma koha peal istud ja ringi vaatad, hakkab tunduma, et midagi on nagu too much. Kohviku ühes nurgas on taasloodud selline vanaema-kodu-kootud elutuba raamaturiiuli ja kohustusliku retroraadioga. Seal samas kraabib keset seina räigelt silma odav seinakontaktide rivi. Üldmulje hüvanguks oleks võinud valida väheke autentsema välimusega variandud või siis peitma lihtsalt külastaja silma alt ära. Samuti mõjuvad õõvastavalt lae alla kleebitud tagurpidi sõelda ning vanade Singer-õmblusmasinate jalustest ehitatud lauad tunduvad tänapäeval ka pigem Sõõrikukohvikulikud. Kuigi lahedad tapeedid, soe valgus ja keset saali asuv baarilett selle taga asuva menüütahvliga on väga lahedad, siis stiilipuhas kohvikutunne jätab soovida.Tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada kohvik Kompoti üpriski kohutavast teenindusest. Sest võib-olla poleks "interjöörivead" mind grammigi häirinud, kui söömas käimise muud elemendid seda kompenseeriksid. Leti peal oli lahti külalisteraamat kellegi sissekandega, et "väga lahe koht ja sõbralik pererahvas". Sõbralik pererahvas oli ilmselgelt pühapäevaks endale muud tegevust leidnud, sest ainuke, kellega meie kokku puutusime, oli täiesti tülpinud näoga teenindajaneiu.

Alguses püüdsime teda mõista. Eks tal ole ka olnud pikk tööpäev ja ülemus tahtis ilmselt raha kokku hoida ja arvas, et ühest teenindajast piisab. See üks tütarlaps pidi tellimusi vastu võtma, laudu koristama, toitu ette kandma. Külastajaid oli teisigi, nii et tegemist oli tal kindlasti. Aga igas tema liigutuses võis näha tõelist põlgust kogu selle tegevuse vastu.

Söögiks tellisime Vahemere kalasupi, veiseliha-lehttaignas, õlle ja värske apelsini mahla. Maksime ära ning istusime mõnusalt maha ootama, arvestades juba ette, et ilmselt läheb aega. Kiirelt meil polnud. Kui Oliver sai oma õlleklaasi kohe letist kätte, siis minu mahlaklaasi ei tulnud ega tulnud. Tüdrukul oli tegemist ka, nii et mis sest ikka.

Poole tunni pärast saabusid söögid. Ma küsisin kenasti, et kas ma oma mahla ka nüüd lõpuks saan? Neiu vaatas mind vihaselt ja küsis: "Kas te tellisite mahla ka vä?" Igal juhul jäi mulje, et ta läks nüüd meie tellimust üle vaatama ja mahla valmistama. Sõime rahulikult ja ootasime mahla, mida ei tulnud. Lõpuks läksin uuesti küsima, et kuidas mu mahlaga siis jääb.

Teenindaja: "Te ei tellinud ju mahla!"
Mina: "No, raha te selle eest igal juhul võtsite."
Teenindaja: "Hea küll, ma vaatan!"

Selle peale surkis ta arvutis ning kähvas lihtsalt: "Kohe toon!"
Nojah. Sõbralikust pererahvast olime me igal juhul valguaastate kaugusel. Ega ma otseselt ei panegi pahaks, ikka juhtub inimlikke eksimusi, et unustad midagi või nii, aga ma leian, et ta oleks õvinud seda kontrollida juba minu esimese küsimise peale ning nüüd vähemalt vabandada või öelda midagi, et ma tõesti unustasin. :(

Nüüd söökidest ka. Neid iseloomustavad kõige paremini kaks asjaolu: 1) ei midagi erilist; 2) over priced. Vahemere kalasupist ma ootasin midagi Boilbasse'i sarnast, aga tulemus oli tomatipüree supp külmutatud olnud mereandide tükkidega, juustuga saiaviil katteks peal. Maitse poolest keskpärane ja koguselt pigem tavaline, tundub 79 krooni selle eest kuidagi hirmus kallis olevat. Suhteliselt arusaamatu on ka veiseliha-lehttaigna kombinatsiooniks, mille kõrvale käib suur kulbitäis rammusat kartulipudru. Toitu oli palju, see oli söödav, isegi maitsev, aga täiesti emotsioonivaba. Miks pakkida niivõrd hõrkude maitsenüanssidega veiseliha paksult lehtaigna sisse? Kartulipudru tunduks ka hoopis sobivam sealiha kõrvasena. Prae hind 159 krooni.

No vat. Võimalik, et ma läksin kohale lihtsalt liiga suurte ootustega, et Kompott on koht, mis võiks mind vaimustada ja kuhu ma kunagi tahaksin veel minna. Kokkuvõttes oli see aga tavaline kemüüse, mitte parem või halvem kui mis muu keskpärane suvaline söökla.

Tagantjärele vaatan, et ka mõni teise külastaja pole olnud nabani vaimustuses, Peastpehme kirjutab oma Kompotielamusest siin.

SEB sügisjooks 2010

2010-09-12T12:20:00.001+03:00

nr 5160 HEINLOO ANNEKREET
koht: 3359 (N 970)
aeg: 01:01:33
net aeg 00:59:47

Oliver startis ühes grupis enne mind ja kuigi plaanisime koos joosta, siis rahvamassis ma teda üles enam ei leidnudki või siis järgi ei jõudnud. Start läks ikka väga aeglaselt. Natuke sai pingutatud ka ning jooksin osa rajast maksimumpulsi piiri peal. 7-8 km vahel tekkis mingi vastik hetk, siis tõmbasin tempot vähe alla, et pulssi madalamaks saada.

Ma ainult natukene imestasin seal massis siblides mõnede inimeste üle. Et kas ise ennast ei häiri, kui tuled jooksma sendid-võted taskus? Kohati oli selline killa-kõlla kellakoor, nagu oleks Alpides lehmi aetud. Ja õhupallidega jooksmine tuleks ka ära keelata. Ning kõik, kes soovivad jooksmise asemel kõndida, võiksid kokkuleppe korras teha seda ühelpool raja äärt. Ja palju muud sellist.

Muuhulgas tahaksin avalikult tänada meie tugimeeskonda ehk Kerttut, kes hoidis koera, seljakotti kuivade riietega ja kõike muud vajalikku!

Peaaegu nagu luksushotell: B&B La Boheme Lucca linnas Itaalias

2010-08-31T09:32:00.006+03:00

Ma nõustasin natukene toredaid inimesi seoses nende Itaalia reisiga ning seoses sellega koorus mälestustest esile üks väga armas majutuskoht Lucca linnas Itaalias. Panen meenutuseks kirja, ehk on veel inimesi sinna kanti reisile minemas.

Lucca üldse on minu üks lemmikuid Itaalias, see on ajalooliselt olnud väga rikas linnriik ning 4,2 km pikkuse müüri sisse mahub uskumatu arv kauneid kirikuid, paleesid, Rooma-aegse amfiteatri müüride vahele ehitatud väljak, romantiline Torre Guingi katusepark, mida tuleks kindlasti oma kallimaga külastada just nimelt õhtul, kui kogu linn on valgustatud jpms. Kunagi ma olen Luccast natukene pikemalt ka kirjutanud.

Ühesõnaga, kui Luccas majutust otsite, siis täitsa kesklinnas asub ülimalt armas B&B La Boheme.
Seal on ainult neli tuba, aga kõik on hästi avarad, heas korras, Toscanaliku sisustusega ja vannitoad on ka väga korralikud. Kõik sviidid kannavad Puccini ooperite nimesid, seal on Madame Butterfly, Tosca, Rondine ja Fanciulla del West. Lähemalt saad vaadata kodulehelt.
Hinnaskaala oleneb hooajast, kahene tuba võib olla 90-140 eurot. Praegu septembrisse oleks olnud tuba 120 eurot.

Ma ise majutusin esimeses helesinises toas ja siis maksime selle eest 80 euri, aga eks aeg on edasi läinud.

Kui kedagi peaks huvitama broneerimine, siis kontaktid on siin:

La Bohème www.boheme.it
Via Del Moro 2, Lucca
e-mail: info@boheme.it
Tel. 0039 0583 462404

If you would like to book, may you send your credit card number and the expiration date (just to hold the room), and the time of your arrival please.
The check-in time is from 14.00 till 19.00.

Cancellation policy
2 weeks before the check-in date, penalty 20% of the reservation.
1 week before the check-in date, penalty 50% of the reservation.

Piimatort

2010-08-27T19:42:00.003+03:00

Mul on uus kulinaarne lemmikloom.
Tema nimi on Melk Tert (piimatort), retsept on pärit Lõuna-Aafriakst ning ta on Lissaboni Belemi kookide täditütar. Ja olgu öeldud, et Belemi koogid on lihtsalt jumalikud. Nagu ka minu piimatort.Tegemine on lihtne, aga tee valmis õhtul enne seda, kui pakkuda soovid.

PÕHI:
60 g võid
100 g suhkrut
1 muna
125 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
natuke soola

Võta või juba varem välja ja lase tal toatemperatuuril pehmeks minna. Lisa sulad ja vahusta mikseriga kokku. Mikserda juurde muna. Teises anumas sega omavahel jahu, pulber ja sool. Nüüd sega kõik kokku ja suru ümmarguse küpsetusvormi põhja ja äärtele. Kui tainas tuleb omajagu kleepuv, siis mina teen käed jahuseks ja lisan seda julgelt juurde vormi paigutamise ajal.
Nüüd lükka 180 kraadisesse ahju ja küpseta 15 minutit.

Senikaua tee valmis TÄIDIS:

1 liiter piima
2 tl vanillsuhkrut (aga kui seda pole, siis ei juhtu ka midagi)
lusikatäis võid,
2 sl nisujahu
3 sl tärklist
1-1,5 dl suhkrut
2 muna

Sega pliidi peal kuumenevas keedupotis kokku piim, lusikatäis võid ja vanill. Lase segu vaikselt keema. Samal ajal sega teises anumas kokku jahu, tärklis ja suhkur. Lisa jagusegule munad ja mikserda ühtlaseks. Nüüd sega muna-jahusegu kuumenevale piima ja lase mõnuga mikseril käia, et segu põhja ei kõrbeks. Mikserda umbes nii 5 minutit, nii et segu on juba mõnusalt kiselline.
Nüüd kalla kisell taignapõhjale ja aseta kook ahju tagasi. Las ta järelküpseb seal umbes pool tundi või pisut kauem, nii et pealt läheb kergelt helekollasels. Keera ahi kinni ning jäta kook siina jahtuma.

Järgmisel päeval võtad välja tahenenud tordi ning uha mõnuga kaneeliga üle.
Tulemus on patuselt hea.

Minu Sitsiilia

2010-07-06T15:08:00.023+03:00

Talvel juhtus nii, et me ostsime endale mingi sooduskampaania raames lennupiletid Sitsiilia idaranniku pealinna Cataniasse. Kuidagi kujunes nii, et otsustasime loobuda igasugustest ettevalmistustest ja planeerimisest ning triivisime mööda saart päikese ja suunaviitade järgi, ainsa kaaslasena kaasas mitu aastat vana Lonely Planeti reisijuht.

See on laias laastus meie läbitud marsruut.

View Sicily 2010 in a larger map

Ühtegi teedekaarti me ei soetanud, vaid sõitsime sinna, kuhu süda kutsus. Mõnes linnas pikemalt peatudes hankisime kuskilt hotellist või turismiinfost kohaliku kaardi ning kasutasime seda jalgsi orienteerumiseks. Kolmel-neljal korral läks tarvis ka telefonis kaasas olnud GPS, siis kui lootusetult kuskile suurlinna ühesuunaliste tänavate rägastikku lõksu jäime. Aga muidu üritasime olla nii loomingulised kui vähegi võimalikud.

Kuna ma edaspidi tekstis mitmel korral Lonely Planeti raamatut märgin, siis tegelikult ütleks kommentaariks, et tegemist on vägagi pealiskaudse raamatuga, mille puhul kohati tekib tunne, et kas autor on ikka ise kohal käinud või internetist mingid asjad kokku lugenud. Kordi ja kordi läksid meie arvamused ja kogemused raamatus kirjutatuga kardinaalselt lahku.

Ainsad asjad, mis peale lennupiletite veel broneeritud said, olid nädalane autorent (autorendi, liikluse ja viitade kohta kirjutan lähemalt allpool) ning majutus hotellis esimeseks ööks, sest jõudsime kohale võrdlemisi õhtusel ajal. Meie majutustest on lähemalt kirjutatud siin.

Catania

Nagu öeldud, algas meie Sitsiilia ringreis Cataniaga. Catania on sarmikas suurlinn, mille peatänavateks Via Vittorio Emmanuele, Via Garibaldi ja Via Etnea. Viimane on osaliselt jalakäijate tänav, kus asub rohkelt kõiksugu moodsaid kauplusi. Kõik suured tänavad saavad kokku linna peaväljakul Duomo juures, mille ees platsil asub kelmikas ja pisut robustne ausammas elevandile, mis sümboliseerib selgelt Sitsiilia araabia-minevikku. Veel tasub läbi lonkida suur- ja väike amfiteater, millest järgi veel küll ainult varemed, aga huvitav on näha, kuidas uus linna vana linna külge ja peale ehitatud on.

Kõige rohkem avaldas mulle muljet päris keskusest pisut eemal olev San Nicolo all’Arena kirik. See on massiivne ehitis, mis neil 1693. aasta maavärinas osaliselt hävines. Seda hakati taastama, kuid pole siiani lõpetatud, seega on tegu robustse monstrumiga, millel oleks justkui pea otsast hammustatud. Aga grotseskses ebatavalises peitubki sageli aegade hämaruste ilu ja see kirik eristub kõigist oma kolleegidest just nimelt inetuse ja luhta läinud ilu tõttu. Võimas.

Vahva atraktsioon on Catanias veel laupäevane turg. Isegi Lonely Planet annab nõu, et kui sa tahad soodsalt riideid osta, siis mine turule. Põhiliselt on seal muidugi selline Kadaka turu kräpp, aga seda on meeletus kogustes. Väga lahe elamus on ka seal samas kõrval asuv toiduturg, kus kehtib lihtne reegel: võidab see, kes röögib kõige rohkem! Ostke kaasa puuvilju, ostke lahtiseid oliive ja artišokisüdameid (mitu korda odavam kui poes ja restoranis!), ostke sinki ja juustu, kui on kuhu seda panna. Liha- ja kalaletid on aukartust äratavad. Sitsiillased söövad muuseas hobuseliha - selle kohale on kirjutatud Cavallo.
Söögikohti tasub Cataniast otsida Piazza Bellini ümbruse väikestel tänavatelt. Neid on seal hulgaliselt ja just sinna suunduvad õhtuhämaruses kohalikud söödikud .Sadama ala on Catanias tööstuspiirkond, mille kõrval asuvad tüüpilised Itaalia tasulised rannad - müüride taga, maksad sissepääsu ja oma tooli ja varju eest. Ülerahvastatud, ei soovita.

Calatabiano

Hakkasime Cataniast piki mere äärt ülespoole sõitma. Tee peal käisime mitmes armsas väikeses linnakeses ja ühes keskaegses araabia-normanni sugemetega kindluslossis, mis suurte investeeringutega on peeneks ürituste toimumise kohaks restaureeritud. Kui keegi otsiks erilist kohta Sitsiilias abiellumiseks, siis see oleks üks koht, mis ma peenema peo jaoks raudselt soovitaksin. Paik on ülistiilne ja ilus.

Taormina

Järgmine suurem turismilinn, kuhu ka Soome reisikorraldajad lennukite kaupa turiste tassivad, on mäe otsas asuv Taormina ja selle ümbruses asuv Giardini-Naxos. Asuvad imeilusas lahesopis, mis kõrgelt künka otsast tundub kui paradiisirand. Ülerahvastatud ja kitsas paradiisirand. Taormina on armas linn, Versace ja Gucci butiike täis pikitud ja turistidest tulvil. Me käisime läbi, aga ei tundnud ennast väga kõigutatult, et pidama jääda ning sõitsime edasi Messina poole.

Messina ja kolmnurga tipp

Messina on tavaline linn Sitsiilia saare ühe kolmnurga tipus, lähedal Itaalia saapanina nurgale ehk Calabria regioonile maismaal. Iga päev väljuvad Messinast kümmekond praami, mis inimesi teisele poole lahte või koguni kaugemale Napolisse või Genovasse viivad. Hea meelega oleks isegi tahtnud sõita ja Calabriasse ka oma maamärgid maha panna, aga jäi tegemata.

Öömajaga jäime pisut hätta ja hilja peale ning tiirutasime mõnda aega seal samas kolmnurga tipus ringi. Soodsaima variandi pakkus Torre Faro kämping, kus rentisime 40 euro eest tööstusvooluga kuuri, nagu Oliver seda nimetas. Ümbruskonna hotellid tahtsid voodi eest saada 80-100 eurot, nii et valisime odavaima. Tuba oli iseenesest aus, kööginurga ja nõudega, nii et oleksime saanud ise süüagi teha, kui mõni supermarket meid üles leidnud oleks.
Milazzo ja põhjarannik

Sitsiilia põhjarannikut mööda edasi liikudes läheb elu tõsisemaks. Milazzo ümbrus näeb välja nagu tuumaelektrijaam. Randade asemel industriaaltsoon, piki rannikut kõrguvad korstnad, mahutid, hallid tehasehooned. Kusagil nägime ka kohalikku Kundat, linna nime enam ei mäleta, aga seal toodeti kogu Sitsiilia tsement.

Põhjakallas on tunduvalt tuulisem kui mujal. Olgu pealegi, et päike lõõskab, Aafrikast tulev siroko puhub hea tahtmise korral seeliku seljast ära.

Milazzo kandis tasub peatus teha vaid poes käismiseks. Sattusime linnast välja sõites ühte suurde kommertskeskusesse, kus mitu supermarketit üksteise kõrval. Soovitan külastada ka soodsat sporditarvete ipermarketit Decathlon, kus saab igast spordi, matkamise ja vaba-aja kraami ulmeliselt soodsate hindadega.

Lõpuks mööduvad Milazzo korstnad ning rannik hakkab jälle silmailu pakkuma. Me ei tahtnud sõita mööda kiirteed (rohelise märgistusega autostrada), vaid valisime tunduvalt aeglasema, aga toredama maantee nr SS113. Võimaluse korral sõitsime ka hoopis mööda päris mereäärt kulgevat teed, kuid sellega oli tüütu, kuna jõudis sageli iga linna lõpus tupikusse ja tuli jälle suurele teele tagasi pöörata.

Niisiis, olles pikalt nautinud vaadet tööstuspiirkonnale, hakkavad tee äärde lõpuks ilmuma viidad väikestesse mereäärsetesse küladesse: Falcone, Oliveri, Marinello jt. Üks kelmikas sõna teavitab teid sellest, et ees ootab mõnus liivarand - “lungomare”. Kus iganes näitab lungomare peale, seal on meri ja loodetavasti ka päike. Siis hakkab maantee SS113 vaikselt mäkke ronima ning kusagilt kaugema kaljunuki pealt hakkab vilksama uhke läikiv lossilaadne ehitis. See on Tindari.Tindari

Tindarisse tasub minna küll. See on üks selliseid kohti, mis turismihordide teelt kõrvale jääb, aga samas on ikka turistikas ka. Tindarilased teevad raha nii: pargi auto mäenõlvale parklasse, maksa selle eest raha. Siis osta bussipiletid (60 senti tükk) ja saad sõita vähem kui viis minutit üles linna. Läikiv lossitaoline ehitis on tegelikult uhke glasuurplaatidega kaetud kirik ja koha tegelik vaatamisväärus on vapustava vaatega kreeka amfiteater (ei tea juba mitmes). Sissepääs 8 eurot ja me kolame parem niisama väikeses külakeses ringi.

Sõitsime edasi, aga teele jäävad väikelinnad (Patti, Capo d’Orlando jt. ) ei jätnud kuidagi tunnet, et sinna ööseks jääda. Hakkas juba vaikselt hämaraks kiskuma, kui maanteel ühe üksiku hotelli leidsime. 100 eurot öö, täiesti tühjas kohas, ei mingit asulat, ei inimesi. Kuigi me olime juba üsna mures, siis poiss letis leidis, et meie soov odavamalt ööbida on naeruväärne, nii et me sõitsime edasi.

Saint Stefano di Camastra

Me sõitsime edasi ja jõudsime lõpuks väikesesse, jälle künka otsas asuvasse keraamikale ja kahhelplaadindusele pühendunud linna nimega Saint Stefano di Camastra.

S. Stefano di Camastra linn asub justkui rõdu peal. Kaunite kahhelplaatidega kujundatud vaateplatvormilt (Palmide allee) avanes ülimalt romantiline päikeseloojang. Parkisime auto ja hakkasime mööda linna lonkima, et öömaja leida. See on ka hea tähelepanek tulevastele reisijatele, et autoga pole B&B-sid erit mõtet otsida. Kuigi viidad on väljas, siis sageli asuvad need kuskil kitsastel umbtänavatel, kuhu lihtsalt ligi ei pääse. Kõndisime mööda ühest meestekambast, kui üks järsku hõikab. Dormire? Si, si! Ja seal ta oligi, 50 meetri kaugusel kaks meetrit laial tänaval asus mesilase-nimeline B&B, mille neljandal korrusel saime endale üliarmsa suure rõduga katusetoakese 50 euro eest. Kõrvatropid olid jälle asja eest. Ma ei tea, mis nad seal kitsal tänaval tegid, aga hommikul oli selline hääl, nagu oleks akna all elevante taga aetud.

Ma mõtlesin mitmeid kordi, et iga õhtu oli meil nagu mingi oma koht, mis ootas. Et sa ei teadnud veel hommikul ja päeval, mis koht see on, aga kui sa sinna kohale jõudsid, siis tundsid, et ta on sind oodanud. Selle linnaga oli just nii samamoodi. Me olime jõudnud koju. Meie öömajadest on pikemalt ja lähemalt kirjutatud ka allpool.

Õhtud on siin sellised, et seitsme-kaheksa paiku kogunevad inimesed tänavale tsillima. Noored kükitavad kambas, lapsed mängivad palli, mutikesed jutustavad ühes nurgas ja taadid tossutavad teises nurgas. See kõik on ettevalmistusperiood õhtusöögiks. Sööma minnakse kella üheksa paiku või veelgi hiljem. Enne seda on restoranid inimtühjad ja tekib kahtlus, et kas sind teenindatakski, kui sisse lähed. Aga üheksast hakkab vilgas sagimine. Siit linnast leidsime ühe väga laheda nurgataguse kohaliku sooja auraga trattoria, kus menüü puudus ja kelner vuristas meile ja kõigile teistele ilmselgelt linna elanikele ette, mis neil täna pakkuda on.

Cefalu

Hommikul võtsime suuna Palermo poole. Jälle on mereäär täis igasugu lungomare rannalinnu, aga tundub olevat suhteliselt kivine meri. Enne Palermot jääb tee peale Cefalu, jälle üks koht, kuhu Soome reisikorraldajad turiste toovad. Kui sellistest pakettreisi-sihtkohtadeks valima peaks, siis mulle meeldis just Cefalu kõige rohkem.
Mere ääres lahesopis asuvas linnas on mõnus soe kliima, kuna linna taga asuv hiiglaslik La Rocca kalju hoiab tuuled kinni. Kitsad tänavad, Duomo plats, poekesed ja tilluke liivarand teevad sellest kuidagi armsa ja koduse koha, kus on mõnus olla. Piisavalt väike, et olla omaette, piisavalt suur, et mitte igavleda. Mööda mere äärt saab minna matkale kaljudesse raiutud teerada pidi (me nimetasime selle kohe Inka Trailiks). Cefalus leidsime mööda tänavaud konnates igasugu B&B majutusi, aga et päev oli veel noor, siis oli liiga vara sinna pidama jääda. Nii et sõitsime suurlinna Palermosse.

Palermo

Palermo ehmatas natukene ära. Kui Catanias oli liiklus hull, siis siin tundus veel kordi hullem. Nagu oleks sipelgapessa sattunud. Parkisime auto kuskile kõrvaltänavale ja läksime linna avastama.

Sellises palavuses on muidugi üsna kurnav käia suu ammuli ja ringi vahtida. Tuleb arvestada ka, et sitsiillased peavad ausalt lõunapausi. Varieeruvalt umbes 11.30/12.00 kuni 16.00/16.30 on paljud ärid ja isegi turismiinfo kinni. Seega polegi linnas muud teha, kui lihtsalt higist nõretades ringi tatsuda.

Plaanisime alguses Palermosse ka öö peale jääda. Saare pealinn ikkagi, palju näha, palju teha. Aga tänaval ühtki B&B-d väga silma ei hakanud (paaris kohas lasime uksekella, aga polnud kedagi kohal) ning turismiinfo tädid olid väga abitud. Neil on pakk visiitkaarte mingite kohtadega, kellega on ilmselt kokkulepe olemas, aga kui küsid midagi muud, siis ei osata ja ei taheta väga midagi teha. Ma küsisin näiteks, et kui teil linnas, midagi head ei ole, ehk leiab linna lähedal mõne agriturismo (farm, meie mõistes midagi turismitalu laadset)? Tädi võttis selle peale välja paksu 2008. aasta Palermo majutuse kataloogi ja hakkas lappama. Halloo! On 2010. aasta ja te kasutate turismiinfos 2008 materjale? Väga ei tundu usaldusväärne.

Castellamare di Golfo

Niisiis jätsime õhtuse Palermo kus seda ja teist ning põrutasime jälle edasi. Sõitsime päris pikalt, ekseldes vahepeal mingites mereäärsete villade rajoonides, kus linnu nagu polegi, lihtsalt tänavatevõrk eramajadega. Oma koha leidsime jällegi üsna juhuslikult romantilise nimega linnast Castellamare di Golfo. Armsa väikese sadamasopiga linnas polnud suurt midagi teha, ega vaadata, aga seal oli hea olla.
Linna sisse sõidul oli suur hotell ning mõtlesime, et lähme küsime igaks juhuks, sest äkki siin jumalast maha jäetud kohas on juhtunud ime ja hotell ei maksagi sada eurot. Ei maksnudki. 95 maksis. Me ütlesime, et me ei taha nii palju maksta ja retseptsioonis töötanud neiule meenus järsku, et ehk saab ta meid isegi aidata. Ta sebis meid oma sõbra vanemate juurde koju.
See oli superlahe. Vanemad elasid ülemisel korrusel ja all korrusel oli neil apartement, mida aegajalt kasutas nende 28-aastane tütar. Tütar oli just eelmine nädal mehele läinud. Kuna me millegipärast pererahvale väga meeldisime, siis itaalia keeles räägiti meil pikalt tütre pulmadest ja näidati koridoris uhked lillevanikuid ja isegi pruudiloori. Igal juhul olid need väga armsad inimesed, kes meid niimoodi avasüli oma koju võtsid. Perenaine käis vabandas, et ta ei jõudnud sahtleid tühjaks teha ja vannitoas on veel tütre asjad, aga mis meil sellest! Suurepärane peavari oli olemas ja veel niivõrd ehedas kohas ka! Meie koht oli meid jälle oodanud ja me olime ta ootamatult leidnud.
Õhtu veetsime kohalike järele luurates, et kus nad söövad. Seal sadamasopis on hulgaliselt peenekoelisi baare ja restorane. Me valisime välja päris sadama nurgas asuva vabaõhurestorani, kus plastist mööbel ja köök/lett asub väikeses putkas, mille servale on päeva söögid välja pandud. Hinnad on head ja selle koha auks ma pean ütlema, et siin sõime me maailma parimat kaheksajalga. Insalata di Mare on neil hästi tüüpiline salat, mis koosneb kaheksajala tükkidest, krevettidest, sellerist ja ma nüüd ei mäleta enam, mis jupid seal veel on. Kõik ju teavad, et kaheksajalg on üks igavene kummine loom. Aga nüüd tähelepanu! Kaheksajalg läheb kummiseks seistes. VÄRSKE kaheksajalg on pehme ja peaaegu sulab suus. Selline imeliselt kerge, maitsev, suussulav! Aaaaaah! Kui keegi eales peaks Castellamare di Golfosse sattuma, siis otsige see väike urgas üles ja sööge meresalatit ainult värske kaheksajala nimel!

Erice

Kui mõnda “vaatamisväärsust” üldse kindla peale soovitada, siis minu lemmikuks oli Erice linn, mis asus nii kõrgel mäe otsas, et linn oli sõna otseses mõttes pilvedes. Kui autoga vaikselt mäkke ronid, siis näed, kuidas pilved tulevad järjest lähemale ja lähemale. Üks hetk on auto udu sees ning järgmine hetk paistis jälle päike. Mida kõrgemale jõuad, seda pilvisemaks läheb.

Ericet on soovitav külastada just hommikupoole, sest siis on pilve-efekt täiuslik. Linnaväravatest sisse minnes kohe vasakule jääb ebatavalise eraldi kellatorniga peakirik, mille normanni-ajastust pärit araabia-mõjutustega elegantne roosaken lisab udus kõrguvale ehitisele tontlikku salapära.
Erice on nagu väike Itaalia Harry Potteri linnake, eriti udusse mähkununa. Niiskus on kogu linna üle sammaldanud, mida palavas Sitsiilias mujal eriti ei näe. Pigem meenutab see oma kitsaste kivitänavatega Prantsusmaad kui Lõuna-Itaaliat. Hea nipp mäkke tõusmiseks on lähedal asuvast suuremast linnast Trapanist algav köisraudtee. Jätate auto alla parkimisplatsile ning tiksute gondliga läbi pilvede vaikselt ülespoole. Vaated ümbruskonnale ja merele on hingematvad.

Läänekallas, Trapani ja Marsala

Sitsiilia läänekaldale jäävad Trapani ja Marsala linnad on juba teistmoodi Sitsiila, kui lärmakas ja ülerahvastatud idarannik või karmikoelisem põhi. Siinne meelsus ja aura on leebemad, siroko on vaibunud, päike sirab ning kõik on kuidagi lill. Läänekallas on kindlasti vähem turistikas, kui ida. Siin laivad pikad laiad liivarannad, kuhu Aafrikast pidevalt liivadüüne juurde puhutakse. Meie seal viibimise ajal olid lungomared praktiliselt inimtühjad või siis väga hõreda asusutustihedusega.

Marsalasse me oleks tahtnud ööbimagi jääda, sest see oli nii mõnusa õhustikuga paik. Taadid mängisid kiriku ees kaarte ja mammid lobisesid puuvarjus. Turismiinfo, mis asub kohe keskväljaku nurgal, aitas leida B&B, mille manager lubas pooleteise tunni pärast meid kiriku ees oodata ja siis kohale viia. Kell tundus kuidagi vähe ka, nii et me otsustasime hoopis oma round tripi jätkata.

Selinunte, Agrigento ja Cave di Cusa

Sõitsime ikka piki mereäärt, kuni jõudsime sellisesse kohta nagu Selinunte. See on vaatamisväärsus number kaks, mille kohta ma ütleksin, et peab külastama. Mulle meeldis väga. Tegemist on Kreeka-aegse templite pargiga, millesuguseid leiab Sitsiilias tegelikult mitmeid.

Kõige tuntum nendest on Selinuntest mitte väga kaugel asuv Agrigento lähedal asuv Templite org, kus oru keskel asuval künkanõlval on hästi säilinud mitu traditsioonilist kreekapärast sammastemplit. Kes on käinud näiteks Ahtena akropolist kaemas, siis Agrigento templid on pisut paremini säilinud, aga ehitatud kollakas-punakast liivakivist, nii et nad näevad sootuks teistsugused välja.
Agrigento on tõeline turistide paradiis, kus maksad iga sammu eest. Parkimine - 3 eurot. Parkla asub sissepääsust kaugel, tahad golfikäruga sinna sõita? 5 eurot. Sissepääs templite alale - 10 eurot. Tahad juhendit ka kaasa - 1 euro. Audiogiid - 10 eurot. Lähed väravatest sisse, tahad külastada ühe templi sammaste vahele paigutatud kunstinäitust - 6 eurot. Tahad palava päikese all vett - unista edasi.

Selinunte templite park on aga metsik maa. Kuigi sissepääs sinna (9 eurot, aga parkimise eest õnneks maksma ei pidanud) on euroremonditud, siis väravast läbi astudes avaneb teie ees tohutu kuivanud põld, kus mitme hektarilisele maalapile on pillutud templivaremed, amfiteater, akropolis ja kohalikud linnajäänused. Ning kohalikud ütlevad, et seal on superilus rand, minge ujuma ka! Vanadele ja laiskadele on jällegi golfiauto võimalus, kus sind sõidutatakse ühe kivihunniku juurest teise juurde ning ei pea ise lõõskava päikese all lonkima.

Aga mis teeb Selinunte siis nii eriliseks? Väga lihtne - seal pole mingeid piiranguid. Sa võid turnida templivaremetes, ronida sammaste otsa ja kolada kivide vahel nii palju kui süda lustib. Ma pole midagi sellist enne näinud/teinud. Tavaliselt lastakse nii vanadele majadele ainult lähedale, katsumisest ja sisse ronimisest pole mõtet unistada. Aga siin, meie kahekesi, lugematud sisalikud ja õhus pikeerivad pääsukesed olime nende ülivõimaste sammaste vahel ainukesed elusolendid ja see tunne oli võimas. Mulle meeldib ajalugu niimoodi katsuda.Selinunte lähedal on veel üks selle kohaga seotud väga lahe vaatamisväärsus - Cave di Cusa. See on kivimurd, kust need sambad ja kivid kõik kunagi välja toksiti ning siis 10 km kaugusel asuvasse linna sikutati. Mitu sambamürakat vedelevad rohus ja ootavad transporti, mitmete väljatoksimine on alles pooleli. Väga põnev, täiesti “must see” koht! Ma mõtlen, et kõik Eesti koolilapsed, kes ajaloos püramiidide ja templite ehitamist õpivad, peaks selliseid kohti vaatama viima, et tekiks tunnetus, kui võimas see ettevõtmine 1500 aastat tagasi oli!
Ööbima jäime Selinunte külje alla Marinella rannakülasse. Keerasime miski B&B sildi peale kuskile majade vahele agulisse ja juba hüüdiski üks paks mees saksa keeles, et kas me otsime öömaja. Paks mees oli Giovanni, kes oma Mammi ja Papiga elas maja esimesel korrusel, teisele korrusele olid tehtud turistidele toad. Mammi oli sakslane ja väga sõbralik vanadaam. Papi istus üle tee naabri garaaži ees ja vaatas saabujaid niisama uudishimulikult. Giovanni oli nooruses olnud kickboxingu meister, aga vanas eas pasta söömisest paksus läinud. Prouat ei paistnud tal olevat. Meie ööbimiskohtadest on lähemalt kirjutatud ka siin.

Enna, Piazza Armerina, Caltagirone

Agrigento templiorus ära käinud, otsustasime jätta mereõhu ning teha siis sissepõike sisemaale. Lonely Planet kiitis kangesti keset saart asuvad “sarmikat” Enna linna. Selline mulje jäi küll, et raamatu autor tugines oma väidetel kellegi teise elamustele, sest Ennas ei tundunud olevat midagi eriti vaatamisväärset. Isegi sisekliima poolest tundus täitsa mõtetu linn.

Ning mis kõige üllatavam - Enna majutusasutused olid paksult rahvast täis. Mis nad seal küll tegid?! Igal juhul, kui te siiski olete otsustanud kõigest hoolimata Ennat külastada, siis sealse peaväljakuääres oli üks kõige hubasemaid B&B majutuskohti. Tasuta internetiga! Koht kannab nime Prosperina B&B ning sinna saamiseks on soovitav teha broneering. B&B meeldis meile väga, aga vabu tube neil paraku ei olnud. Valves olnud tüdruk ütles, et oodake natuke, võib-olla ma leian teile midagi muud ja helistas oma ülemusele.

Ülemus tuli meile järgi ning nad seletasid, et kohe siin samas, 3 minuti kaugusel on üks teine koht, kus me ööbida saame ja et ülemus viib meid nüüd sinna. Mis aga tõlkes kuidagi kaduma läks või mille nad “unustasid” mainida, et meid viidi linnast umbes 5-minutilise sõidu kaugusel asuvasse ülemuse koju. Maja allkorrusel elas pere ise, üles olid tehtud tagavaraks mõned külaliste toad. Kaalusime pisut ja otsustasime siiski jääda. Tuba oli ilus, me olime külaliste osas ainukesed inimesed ning autoga Ennasse oli tõesti lühike maa.

Ennast edasi asub veel mitu sellist mägilinnakest, mida Lonely Planet mainib vaid põgusalt, kuid mis meile avaldasid tunduvalt rohkem muljet kui Enna. Piazza Armerina on nagu Enna suurem õde, ainult kõvasti rõõmsameelsem. Ning Caltagirone erineb naabritest oma elegantse barokk-looki poolest. Caltagirone kesklinnas asuvad väga uhked maalitud keraamiliste plaatidega trepid. Samal päeval kui meie seal käisime, pidi õhtul toimuma ka kohalik suur pulmapidu, nii et kogu linn oli ehetes.

Syracusa

Õhtuks tahtsime jõuda ja ööbima jääda Syracusasse, et järgmisel hommikul Catania poole startida - reisi lõpp hakkas lähenema. Syracusa on tõesti ilus linn. Õigemini Ortiga saarel asuv elegantne Syracusa vanalinn. Kui seal kandis olla, siis on see kindlasti väga ilus koht, mida külastada, aga ma ei tea, kas niimoodi spetsiaalselt kaugelt kohale sõita oleks mõtet.
Ortiga saare juures asub uhke paadisadam ning väga mõnus on piki promenaadi uhkeid laevu imetleda. Lisaks pakutakse ohtralt paadiekskursioone ümber saare ning looduslikesse kaljukoobastesse, kindlasti tore elamus. Et oli reede õhtu, pidi linnas toimuma tangofestival ning lootsime sellest lahedat elamust. Öömajaga läks aga uskumatult raskeks. Festivalitõttu tahtsid kõik kohad kaks korda rohkem raha kui tavaliselt. 80 ja 90 eurot B&B toa eest ei kuulunud aga meie eelarveliste plaanide hulka. Turismiinfo töötaja oli ilusa ilma tõttu lahkunud ning tema kolleeg ütles, et ei saa meid aidata. Pärast pikka mööda linna hulkumist otsustasime lahkuda.

Tagasi Cataniasse

Esialgne paan oli leida mõni majutuskoht ranna ääres teel Cataniasse. Paraku jääb Catania ja Syracusa vahele umbes samalaadne tööstusmaastik nagu põhjas Milazzo ümber, nii et igasugune soov seal randa minna tapetakse juba eos (kuigi rannad seal isegi eksisteerivad). Kellel rohkem aega, siis soovitan soojalt liikuda pigem Syracusast lõuna poole. Meil nii palju aega polnud ja seega avastasimegi endid hoopis reedeõhtuses Catanias, päev varem, kui plaanitud.

Majutuse leidmine tundus ulmeliselt keeruline, sest turismiinfo pakkus meile ainult 100 eurolist 2* hotelli kesklinnas või 60-eurolist pansioni kusagil kõrvarajoonis. Tänasime abi eest ning mõtlesime, et peabki kuskile suburbi minema, kui tänaval astus meie juurde meesterahas ning küsis, kas me otsime majutust. Tema B&B on kohe siinsamas lähedal. Läksimegi. 50 euro eest saime Catania kesklinnas oma reisi kõige uhkema maalitud lagedega toa. Enam paremini poleks saanud minna, sest nagu iga õhtu varemgi, oli kusagil oodanud meid see oma koht. Majutuse kontaktid leiad siit.

Järgmisel päeval peale lõunal pakkisime asjad kokku ning asusime tagasiteele.

Mõned praktilised tähelepanekud

Sitsiiliasse minnes võta kaasa kõrvatropid. Ma ei tea, mis ma ilma nendeta teinud oleksin. Kohalik päevakava algab varajase ärkamisega päikesetõusul. Alustuseks tuleb kõigile pereliikmete ja naabritele kõva häälega (sageli röökides) selgitada, mida sa unes nägid. Siis pannakse turistide akna all traktor tööle. Või hakatakse kõrval ruumis seina lammutama, nagu meil seal Torre Faro kämpingus juhtus. Igal juhul on hommikud üksjagu lärmakad, just siis kui teil parajasti kõige magusam uni oleks.

Reisile minnes lootsin ma päris palju turismiinfode peale, kuid tegelikkuses polnud neist väga palju abi. Mul on vastupidine kogemus Toscana ja Emilia-Romagna kandist, kus oligi nii, et läksid turismiinfosse, ütlesid, et sa tahad majutust ja siis nad helistasid kuskile hotelli või kohta või kellelegi koju, kelle kohta teati, et ta võtab külalisi vastu. Sitsiilias olid nad selles suhtes kuidagi hädised. Iga kord, kui me küsisime, tundus see nagu tuumateadus olevat neile.

Kui turismiinfod ei aita või neid ei leia, siis suurepärased kohad abi küsimiseks ja näiteks WC-s käimiseks on hotellid. Lähed sisse, küsid, et kas tuba on, mis hind on ja siis nagu muu seas küsid, et kas te saaksite kaardil näidata, et kus me oleme ja mis siin linnas veel teha on. Ja kui toa hind ei sobi, siis küsi julgelt ka seda, et mida odavamat nad soovitavad. Ma pean tunnistama, et niimoodi aidati meid väga lahkesti ja palju rohkem, kui need turismiinfo mutid. Valehäbi pole mõtet tulla, sa nagunii ei tule tõenäoliselt tagasi, nii et küsi julgelt. Ja ilusas puhtas vetsus saab ka alati käidud.

Toidupoodides käies ära sattu segadusse. Supermarketitega on seal nii, et kui on poe peal nimi Market või Mercado, siis arvestage, et tegemist on tillukese putkaga. Kui poe pealkirjas on Supermarket või Supermercado, siis on tegemist sellise väiksema Konsumi mõõtu kauplusega a la Valdeku pood või Jannseni pood või Männiku Maxima. See, mis meie mõistes annab supermarketi mõõdu välja, kannab uhket nime ipermarket (hüpermarket, aga itaallased ei tunne H-tähte).

Teisi linke

Oma reisielamustest on pikemalt kirjutanud ka Oliver. Siin.
Väike valik pilte sai siia riputatud.

Meie majutuskogemused Sitsiilias

2010-07-06T14:12:00.013+03:00

Alapeatükk pikemale Sitsiilia reisikirjale

MAJUTUSKOHAD
Sitsiilia on Itaalia maismaa ja näiteks Kreekaga võrreldes majutuse koha pealt üsna kallis, seda ka hooajaväliselt. Hooajal (juuli lõpp, august) on hinnad lausa mitmekordselt kõrgemad. Meie majutused maksid põhiliselt 40 ja 50 eurot kahene tuba, enam odavamalt poleks saanud, kuigi otsisime. Mul on kahju, et meil ei õnnestunud majutuda mõnes agriturismos (turismifarmis). Kuigi tee ääres leidub rohkelt reklaamiviitasid, siis üles leida on neid võrdlemisi keeruline. Kindlasti on soovitav ette helistada (ole valmis ka itaalia keelseks kõneks). Sealne majutus maksab 60-70 eurot ning piiratud eelarve tõttu meie ühtegi lõpuks ei läinud.

Panen siia kirja B&B-de kontaktid, kus me ööbisime või mida külastasime. Äkki on kellelgi teisel veel sarnane reis plaanis.

Catania

B&B San Gaetano
Aadress: Via San Gaetano, 7
http://www.sangaetanocatania.com/

Väga hea asukoht kesklinnas Vittorio Emmanuele tänava ääres, üsna Catania turismiinfo lähedal.
Toad on suurepärased, värskelt remonditud ja hästi sisustatud, kõrgete maalitud lagedega. Miinuseks on see, et kolm magamistuba jagavad ühte koridori peal olevat vannituba. Samas on vannituba väga heas korras ja kui teisi külastajad samal ajal pole, peaaegu privaatne. Vannitoa kõrval asub köök, kust omanik lubab külmkapist soovi korral joogivett võtta. Köögis või sellel rõdul serveeritakse ka hommikusöök: kohvi, saiad, marmelaad. Omanik/manager elab samades ruumides, aga teisel korrusel ning kõneleb ka inglise keelt. Väga sõbralik, lubas meie suure seljakoti teiseks päevaks enda juurde hoiule jätta, kui mööda linna ringi jõlkusime. Parkimine tänaval, lähedal asuvast kioskist tuleb osta päevane parkimiskaart (vist oli 2.40 eur). Meil õnnestus parkida kohe päris toa akna alla.Palermo

Palermosse me lõpuks ööseks ei jäänud, seega isiklik kogemus puudub, aga need on kaks B&B-d, mida üks natukene asisem turimi-info neiu soovitas meile, kui väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega majutused.

B&B il Conte Camillo
Via Cavour 32
http://www.bbpalermo.it/home_inglese.htm
B&B La Locanda del Gagini
Via Gagini 109
http://www.lalocandadelgagini.it

Marinella di Selinunte
La Porta del Sole Holiday House
Via Apollonio Rodio 23
Tel 092 446 6035

Väike räämas linnake Selinunte templitepargi lähedal, aga öömaja on igati aus. Peatänavalt viitab silt kitsaste tänavate vahele ja seal ühel nurgal ta asubki. Öömaja peavad Mammi, Papi ja Giovannim kes on spagetisöömisest paksuks läinud. Tuba on lihtne, aga puhas, omaette vannitoaga, väikese rõduga. Rätikud on sadu kordi lä bi pestud ja natuke viledaks-karedaks kulunud, aga muidu kõik bro. Parkida saab maja ees. Hommikusöögi paneb Mammi soovitud kellaajaks köögilauale valmis: värske sai, moos ja kohvi.
Inglise keelt räägivad ainult näpuotsatäie, Mammi suhtleb hea meelega sakasa keeles.S. Stefano di Camastra
B&B L’ape Nnichella
Via Caracciolo 65,
http://www.lapennichella.it

Ranniku kohal kaljunukil kõrguvas S.Stefano di Camastra vanalinnas asuv väike hubane B&B. Üles leidsime tänu sellele, et tänava nurgal baari ees istuvad mehed nägid meie otsivadi pilkusid. Kuigi linnas on ka päris mitu viita, siis koht ise asub niisugusel kitsal umbtänaval, kuhu minna ei oska. Aga koht ise oli väga lahe! Toa saime viimasele korrusele, suure rõduga ja puha. Mõnus puhas vannituba. Hommikusööki saab talongi alusel kiriku esise väljaku äärsest baarist: marmelaadikook ja kohvi. Manager inglise keelt ei räägi.Marsala

Ise sinna ei jäänud, aga Marsalat soovitaks soojalt ööbimiskohaks küll.
Väga armas linn!

B&B Due Passi dal Centro
Piazza Castell0, Marsala
http://www.duepassidalcentro.it

Enna

B&B Proserpina
Piazza Scelfo 108
http://bbenna.altervista.org/

Väga ilus ja hubane B&B, pigem nagu butiikhotell. Suurepärane asukoht Enne peaväljaku nurga taga. Toad on kõik peenelt kujundatud, hommikusöögisaal on nagu väike kodurestoran, aga mis eriti haruldane - külastajatele on tasuta internet! Kahjuks me siia tuba ei saanud, sest terve maja oli juba ette broneeritud, küll aga käisime tuume vaatamas. Kui Ennasse on soov minna ja ööbima jääda, siis soovitan kindlasti seda kohta.

Meid pandi magama sama koha manageri koju, kuhu on tagavaraks ehitatud lisatoad. Manager ise inglise keelt ei rääkinud, hädast aitas tema teismeline poeg.

Emotsionaalne olustikukirjeldus Sitsiilia autorendist, liiklusest ja märkidest

2010-07-06T14:10:00.000+03:00

Alapeatükk pikemale Sitsiilia reisikirjale

AUTORENT

Kui kusagil Sitsiilias maffia eksisteerib, siis üks selline koht on autorent.

Lennujaamast väljudes tuleb jälgida viitasid, mis juhivad terminalist välja. Seejärel viidad lõppevad ning vaistu kasutades tuleb läbida kohalik parkla, kuni näete eemal kahte väikest majakest, mille katusel ilutsevad autorendifirmade sildid. Kui ühe maja peal oma rendifirma silti näete, ei tähenda see veel, et see firma tolles majas asub. Meil oli broneeritud Budgeti autorent. Budgeti sildiga majast juhatati meid kõrvalmaja teise boksi. Sealt juhatati viimasesse boksi, kust juhatati Avise boksi. Et Avis teeb teile Budgeti rendi.

Edasi järgnes midagi uskumatut. Autorendiagent tegi meile lisakindlustuste osas sõna otseses mõttes ajupesu. Ma olen varsti kuus aastat autorentidega koostööd teinud, korduvalt autosid rentinud ning tean ka, kui nahaalselt mõnelpool lisakindlustusi peale surutakse. Sitsiilia Avis oli selles osas tõeline meistriklass. Kui me maksame 150 eurot juurde, siis on auto varastamise või vigastamise korral omavastutus null. "Kui te kindlustust ei võta", onu tegi dramaatilise pausi ja joonistas aeglaselt ja rasvaselt neljakohalise numbri, "tuleb teil tasuda 1780 eurot".

Onu muudkui jätkas. Rääkis tüüpilistest õnnetustest ja sissemurdmistest autosse. Ma küsisin, et kas neil tihti varastatakse turistidel autosid ära. Onu noogutas. Nii minu, kui läbi ja lõhki ratsionaalse Oliveri meelekindlus hakkas silmnähtavalt vankuma. Siis hakkas juba tekkima paranoiline hirm, et kui me lisakindlustust ei osta, tellib Avis meile elukutselise päti autot varastama. Lahkusime kontorist õnnetute ja saja euro võrra vaesematena kui plaanitud, vähemalt saime lisakindlustuse odavamaks räägitud. Aga hirm oli natukene nahavahel.

Edasi jätkas Avis samas vaimus. Väikeses Lancia (loe: lantsjaaa) Ypsilonis oli ootel mitu kaunilt kujundatud hoiatavat flaierit: “Car theft and hijacking are becoming more commonplace. If when driving you find someone drawing attention to a fault with your car, like flat tire or leaking fuel, you should ignore them. This is often just a method to get you out of your car and steal it under your nose. For extra safety you should always drive windows closed and the doors locked. “ Selline tunne tekkis, et issand, kuhu me sattunud oleme!

Parklavalvur andis kaasa ka moodsa rooliliku ning luges sõnad peale, et me seda iga kord ikka kasutaksime, kui autost lahkume. Avis tegi oma tööd suurepäraselt. Meid ehmatati jalutust nõrgaks, nii et olime nõus parema enesetunde eest oma mitme päeva eelarve võrra neile peale maksma. Segaste tunnetega sõitsime lennujaamaterritooriumilt välja tundmatuse kuritegelikku maailma.

LIIKLUS

Autorendi plaane tehes tuleks Sitsiilia reisile leida tugeva närvikavaga ja haiglaselt rahulik juht. Liiklus on pehmelt öeldes kaootiline. Vilgas, kiire, pulbitsev ja nahaalne. Siin saavad tõeks kõik need müüdid ja linnalegendid, mida Itaalia liikluse kohta räägitakse. Suunatuli on jobudele, punane tuli fooris ei tähenda, et peaks seisma jääma jne.

Pika aja peale taipasime lõpuks seal kehtivad kõige lihtsamat džungliseadust. Sitsiilia liikluses kehtib sama põhitõde, mis suusamägedel: teed annab tagant tulija. Kui sina sõidad mööda teed ja keegi keerab kuskilt ette või vahele, siis on sinu asi reageerida ja talle teed anda. Need kõrvalt ette keerajad tavaliselt isegi ei heida pilku vasakule, et kontrollida, kas sa tuled või mitte, nad lihtsalt keeravad. Kui sa ise natukenegi kauem kuskile ristmikule passima jääd, et õiget momenti oodata, siis juba hakkavad taga seisjad närviliselt signaalitama, et mida sa seal ometi passid. Sama ettearvamatud on jalakäijad, kes igas suvalises kohas teele ette hüpata võivad.

Selles valguses on null vastutusega lisakindlustuse ostmine oma rendiautole pisut isegi hea. Sina ise ei pruugi midagi valesti teha, aga tõenäoses, et keegi teine sulle kuskilt ette, taha või külje peale keerab, on üpris suur. Nagu Oliver ütles, ta pole kusagil Euroopas näinud nii mõlgitud autosid, kui Sitsiilias.

MÄRGID JA VIIDAD

Samased psühholoogilised eeldused, mis juhile, on soovitavad ka kaardilugejale. Eelkõige tuleb jääda rahulikuks, sest kaardid on sageli raskesti arusaadavad ja suunaviidad eksitavad. Pigem ongi lihtsam sõita tunde järgi, mitte paaniliselt näpuga kaardil järge ajada, sest viimane ajab lihtsalt hulluks.

Suunaviitadega tuleb ära õppida kaks eripära:

1) Kui näed sind huvitava koha silti, KEERA!
Eelkõige ma pean silmas vaatamisvääruste, hotellide, restoranide viitasid. Siin ei ole antud sada või paarkümmend meetrit reageerimiseks ja rahulikuks pöördeks. Nii kui silti silmae, olge valmis! Vastasel juhul sõidate lihtsalt mööda.

2) Teine asi, millega tuleb leppida, et kui silt näitab paremale või vasakule, siis see ei pruugi mitte tähendada paremale ega vasakule. Palermos otsisime niimoodi supermarketit. Tänaval on silt “Centro commerciale” ja nool vasakule, meie keerasime ja sattusime kellegi hoovi. Pärast edasi sõites selgus, et kogu linn on selliseid silte täis, kord noolega paremale, kord vasakule.

See nooltesegadus jätkub ka maanteel. Kui mitmeid korda me niimoodi valesti keerasime! Ainuke loogiline teooria, mis me nende siltide kohta lõpuks välja mõelda suutsime, on selline et kui paremal pool teed on silt, mis näitab, et Tartu paremale ja Tallinn vasakule, siis tegelikult tähendab see seda, et Tartu paremale ja Tallinn seda märgist vasakule jäävat teed mööda otse. Kui Tallinna oleks tulnud vasakule keerata, siis oleks märk olnud vasakul pool teed. Nii seletades tundub keeruline, aga kui kohal olete, siis ilmselt jagate matsu! :)

Uskumatult head praekartulid

2010-07-05T20:06:00.003+03:00

Selliseid asju juhtub meie majas siis, kui mitte midai pole süüa.

Nädalavahetusel olime maale ja linnas pole siiani jõudnud veel poes käia. Aga tööpäev selja taga ja nälg näpistas. Külmkapi põhjas leidus eelmisest turul käigust alles jäänud umbes kümmekond värsket kartulid ja mõni porgand.

Värsked kartulid lõikasin juppideks, ei koorinud. Sellised umbes 1 cm korda 1,5 cm tükid. Tükid läksid kaussi ja segasin oliiviõli, rosmariini ja soolaga. Siis läks pannile.

Porgandid riivisin jämedalt ja panin sinna samma kaussi, kus enne olid kartulid olnud ninge segasin õlijääkidega läbi, lisasin lusikatäie mett. Need läksid ka pannile. Pannile riivisin veel kaks küüslaugu küünt ja lõikasin siiludeks ühe sibula. Nii see kemüüse praadus. Lisasin veel õli ja maitse järgi pisut soola. Sügavkülmas leidus ka hakitud spinat, selle segasin ka pannilpoolise hulka.

See, mis välja tuli oli maitsev nagu muinasjutt.
Võib-olla ma avan oma praekartulirestorani.

Planeeritavast reisist Indiasse

2010-06-15T16:46:00.002+03:00

VOL 1

Annekreet: rääksin just telefonis selle tädi Lenaga, kellega me õhtusöögil käisime
Annekreet: mainisin talle, et me tahame indiasse minna
Annekreet: ta ütles, et think again, are you sure
Annekreet: et peope are shitting on street
Annekreet: ja et very very dirty
Oliver: I'm used to shit on the street as well. No problem
Oliver: even my dog is pooping almost everywhere
Oliver : Usually after work in the evening I'm going into forrest and start picking-up warm dog shit. I'm used to with the shit thing.

VOL 2

Annekreet: kule, ma pole kindel, kas ma peaksin sind indiasse viima
Janek: mix
Annekreet: sa oled siuke softi natuke selliste asjade koha pealt. söök jms
Annekreet: see tädi ütles, et mõtle enne hästi järgi, kas sa ikka tahad seda
et people are shitting on street and it is very very dirty
Annekreet: äkki peaks sinuga alustama millestki softcore'imast
Janek: no ma arvan, et ma saan hakkama
Janek: äkki nad jõulude ja uue aasta paiku ei situ nii räigelt

Hillarious!

Munamure

2010-05-30T19:36:00.004+03:00

See äralõigatud nokkadega kanade puuris hoidmine ei anna mulle ikka asu. Ma tahan osta päris kanade munasid ja päris kanade kanaliha.

Täna siis käisime jälle Nõmme turul talukanade saadusi jahtimas. Kanaliha müüdi ainult ühes "talukaupade" putkas ning sellelgi olid Rannamõisa etiketid hinna külge kleebitud.

"Talumunasid" müüdi päris mitmel pool. Ainult, et nii kurb kui see ka pole, siis talumunadest on asi sama kaugel kui heeringas delfiinist. Kanamunade salakoodi järgi oli tegemist kõige labasema Läti puurikanade toodanguga.

Üldsegi on see turulkäimine muutunud omajagu farsiks. Pärast seda kui turuhoone maha põles, kadusid enamus väiketootjate kaubalette. Välilettidel lokkab paras maffia ning neid samu supermarketi välismaiseid puu- ja juurvilju ning muud tavaari saad osta kallima hinna eest värskes õhus ja mõttemullis, et ohhooo, see on turukaup.

Kurb.

E-arstitädi

2010-05-25T22:27:00.002+03:00

Eelmisel nädalal võttis perearst mu vasaku käe veenist kolm potsikutäit verd ja saatis laborisse. Ütles, et tule järgmisel nädalal vastuste järgi. Täna kell 10.20 oli meil kokkulepitud kohtumine. Astusin kabinetti sisse, istusin toolile, arstitädi ütles, et kõik oli normis, rääkis veel paar lauset ja siis jätsime jumalaga.

Tundub natuke tüütu. Sama hästi oleks arstitädi analüüside saabudes võinud mulle meili saatnud: Kõik on normis, ära muretse. Mina poleks selle peale täna arstile läinud ning oma 20-minutilist sessiooni ühe minuti peale kulutanud ning keegi teine, kellel oleks võib-olla oluliselt rohkem abi vaja läinud, aga ei saanud aega, oleks minu asemel minna saanud.
Muidu on mu arstitädi küll igati arvutisõber, arvukad msn-i aknad plingivad ootusärevalt iga kord, kui ma seal olen käinud. Mul poleks midagi ka selle vastu, kui arstitädi msn-is ka mulle teenust osutaks, aga ta millegi pärast ei jaga seda kontakti nii lahkelt.

Lisaks sellele tutvusin täna esmakordselt ise arstiaegade e-broneerimise võimalustega.
Miks on vaja kahel haiglal (Lääne-Tallinna ja Ida-Tallinna) kahte erinevat online broneerimissüsteemi? ITKH kasutab ipatsiendi-nimelist lahendust, mis on pisut põhjalikum ja turvalisem ning kontrollib korralikult sinu andmeid. LTKH kasutab digiregi-nimelist broneerimissüsteemi, kus piisab lihtsalt id-kaardiga sisenemisest.

Ma seni arvasin naiivselt, et see ipatsient ongi mingi globaalne arstide süsteem kõige jaoks, aga ei. Seega, paistab, et maksumaksja raha on kulutatud kahe erineva veebiarenduse rahastamiseks, selle asemel, et sama hästi võiks neil ju olla kõigil ühtne süsteem? Ja miks ei võiks ma saada sealt samast süsteemist broneerida aega ka oma perearstile?

Võinoh, ma lihtsalt mõtlen, et nii võiks ju olla.

Päevapraad - tänan, ei!

2010-05-20T19:28:00.001+03:00

Sellise pealkirjaga arvamusloo kirjutas Mart juur ajakirja "Oma Maitse" märtsinumbris. Üritasin toda internetist ka üles leida, et siia linkida, kuid toiduajakirja tegijad pole nii tähtsat kirjutist veebi riputanud.

Mart kirjutab: "Mõnikord mõtlen, et küll see pidi ikka üks nutikas inimene olema, kellel tekkis idee panna taldrikule kolm kühmus kartuliviilu, valada nad üle libeda soustiga, milles ujub mälestus lihast, ning garbeerida kogu kupatus kahvlitäie porgandi-kapsa salatiga." Jätkub arutlus päevaprae hinnakujundusest, mainekujundusest, eetilisusest jne.

See jutt tuli mulle meelde mõned päevad tagasi, kui me käisime ühes üsna kenitlevas vanalinna toidukohas lõunat söömas. See asutus ise reklaamib end hüüdlausega "Kohviku ja restorani menüü on inspireeritud prantsuse köögist ning šampanja- ja veinikaart rahuldavad ka kõige nõudlikuma maitse."

Sellel õnnetul päeval oli "päevapraeks" kanapada juurviljadega". Tundub esmapilgul üsna ohutu valik. Roog, mis lauda toodi meenutas pigem midagi supilaadset. Ohtrasse paksu läilamaitselisse kastmesse olid uputatud väikesed kanatükid, spetsiifilise kana taaskasutamisel tekkiva maitsega ning mõned nääpsud külmutatud juurviljad. Ei riisi, ei saia, ei tegu, ei nägu. Ning maitse, lubage öelda - kohutav.

Ma kahtlustan seda juba ammu ning nõustun Mart Juurega, et päevapraed on mingi salakaval leiutis ja häbematu rahamasin eelmis(t)el päeva(de)l ülejäänud "pearoogadest". Igasugune viide pikale poisile, kotlettidele, segudele ja padadele peaks olema kui ohumärk nende toitude vältimiseks. Ning äsjakogetu kinnitab seda taas. Lisaks need ligedad või üliäädikased salatiampsud - see kõik tundub lausa räige porno.

Vanalinnas töötades tuleb leppida, et ümbruskonna toidukohad on menüüle lisanud asukohamaksu koos miljööväärtuslikkuse lisatasuga. Minimaalselt 75 krooni salatipadjakese või 95 krooni pastaportsu eest hea köögi poolest tuntud söögikohtades käib pika peale ülejõu, seega tuleb leppida taskukohasemate variantidega.

Kuid, kas väiksem rahasumma õigustab tõesti solgimüümise, mida antud juhul harrastas C'est La Vie ning aastate jooksul kogunenud kogemuste põhjal mitmedki teisedki kohad?

Ma ütlen ei halvale söögile!

Säästlik sõit

2010-05-18T22:34:00.002+03:00

Käisin täna säästliku sõidu tundides.
50 minutit sõitsime ühest Tallinna otsast teise ning tulemuseks oli see, et ma tegin selle õppesõiduauto kõige parema tulemuse kütusekulus: 5,1 L/1oo km. Eelmine rekord oli 5,3. Sõiduõpetaja Nadezda (väga tore õpetaja, soovitan kõigile!) hõõrus käsi ja möönis, et ta on minuga väga head tööd teinud.

Nüüd on vaja veel autokooli kontoris vormistamas käia ning siis olen lubade vahetuseks valmis!

Kevadekuulutaja-vorst

2010-05-16T09:26:00.003+03:00

Eesti inimesed söövad talvel ikka paar korda verivorsti. Kes rohkem, kes vähem. Kui hämarate õhtute saabudes verivorstid poelettidele ilmuvad, siis mõnikord tuleb vastupandamatu isu krümpsuva koorega verivorstikese järele ohtra hapukoore võ pohlamoosiga. Ometi ei osta keegi suvel verivorsti ning poes vist polegi seda enam saada.

Mul on üks teine selline kevadine kiiks lastevorstiga. Tegelikult isegi mitte otseselt vorstiga, vaid terve võileivaga. Viil musta leiba + kaks viilu Rakvere lastevorsti + (soovi korral viil juustu) + ohtralt värsket kurki. Aaaaah! Taevalik!

Selle vorstivõileiva juured ulatuvad lapsepõlve, kus talvel ei olnud saadaval Hispaaniast imporditavat värsket kurki. Kui kohalik kurk hiliskevadel poodi saabus, siis see oli märk saabuvast vabadusest, suvest ja koolivaheajast, päikesest ja soojast. Tollal oli koolisöökla nii vilets, et me olime ammu loobunud seal käimisest, nii et ikka tegid kodunt võileivad kaasa. Ja nii me siis nosisime oma võipakaid kunstiklasside koridori lõpus õpikute raamatukokku viiva trepi peal istudes. Koolis võis juba asju lõdvemalt võtta ja kõik oli lill.

Ilmselt just sellepärast tekitabki antud võileib minus nostalgilist mõnu. Käes on roheline kevad ja iga kord poes käies, tekitavad roosa lastevorst ja kurk neelusid selle jumaliku võileiva järele. Aga seda ainult kevadel.

Eile ostetud 300 grammi vorsti ja terve kurgiga on nüüd igal juhul ühelpool.

Ära sõida kunagi kiiremini, kui sõidab su kaitseingel!

2010-05-15T09:44:00.000+03:00

Käisin täna ajuloputusel, ametliku nimega B-kategooria lõppastme koolitus.

"Enne esmase juhiloa vahetust juhiloa vastu peab esmase juhiloa omanik läbima lõppastme koolituse. Koolituse eesmärgiks on ohutu liiklemise ja riske vältiva sõiduoskuse, teisi liiklejaid arvestava ning säästliku ja keskkonnasõbraliku sõiduviisi propageerimine. B-kategooria lõppastme koolitus koosneb teoorialoengust (5 tundi), kuuest sõidukorrast libedal ja kahest sõidukorrast linnaliikluses. "

Teoorialoengut peab endine politseinik Eduard Ridal (turske ja autoriteetne mees), kes räägib elust enesest ja näitab sinna juurde fotosid ja videoklippe Eestis ja Soomes toimunud liiklusõnnetustest. Lihtne füüsika ja matemaatika, kui suurt kiirust on vaja, et vigastada jalakäijat. Kuidas sekundid võivad tunduda väga pikad või väga lühikesed. Pidurdusteekonnad, valed otsused.

Kui ma lõunapausi ajal oma autorooli istun, siis on ikka nii kõhe tunne, et sõidan kätevärisedes Saku ja Männiku vahelisel teelõigul 70-ga, hirmus, et kohe hüppab või keerab keegi kuskilt ette.
Eduard Ridal teeb kõik nii puust ja punaseks, et ma olen tegelikult sellega nõus, et kesklinnas peaks liikluspiirang olema 40 km/h. Ja kui see aitab ära hoida õnnetusi ning säästa inimelusid, siis nii olgu. Sest aeg, mida sa sellega kaotad on tegelikult tühine. Tegelikult sõidab ju iga normaalne inimene juba praegu kesklinnas võrdlemisi aeglaselt, sest mitmel pool on foorid, ülekäigurajad ja polegi mõtet väga kiirust arendada. Kui sa just debiilik ei ole.

Siinkohal panin endale märkmetesese kirja mõned ülestähendused, mida lahkesti jagan.

Mälu järgi sõita ei tohi!
Piinlik tunnistada, aga mõnikord ma avastan ennast seda tegemas koduteel. Vahepeal on mitu kohta, kus on ülekäigurajad ja vahel olen ma ennast avastanud, et olen enne hoo täilikult maha võtnud, kuigi ühtki jalakäijat momendil ei paista. Kõik valgusfoorid on tuttavad, isegi nende tsükkel - alati kindlad foorid, mille taga seisma peab jääma jne. Nii kui avastan ennast mälu järgi sõitmise reziimilt, raputan tüütust uimast lahti.
Kas te teadsite, et inimese vaateväli on 180 kraadi? Aga autojuhi terav/konsentreeritud vaateväli ainult 2-3 kraadi, maksimaalselt 14 kraadi. Sa võid küll vilksamisi silmanurgast näha, mis kõrval toimub, aga sa ei ole sellele konsentreeritud. Seetõttu peavadki silmad olema koguae igal pool.
Auto peatumisteekond on tavaoludes umbes sama, mis auto kiirus. Kui sõidad 50-ga, on seisma jäämiseks vaja 50 m, kui sajaga, siis 100 m jne. Peatumisteekond on reageerimisteekonna, pidurite rakendusteekonna ja aeglustusteekonna summa. Füüsiliselt tõestatud.
Kõige ohtlikum libedus tekib +5 kun i-5 kraadi vahel, siis on palju musta jääd. Kevadel tuleb ettevaatlik olla metsavahelistel või varjus olevatel teelõikudel, kus päike ei jõua asfalti soojendada. Sügisel ja talvel on vastupidi - libedam on lagedatel teelõikudel, sest mets kaitseb teed. Samuti on libedam veekogude läheduses asuvatel teedel, kus õhk on niiskem ja sildadel.
Auto keerab rooli ainult siis kui esirattad veavad. Mida libedam tee ja suurem kiirus, seda vähem tuleb rooli keerata. Kui tekib esiosa libisemine, ei tohi rooli rebida ega pidurdada, sest see viib auto külglibisemisse ja tagajärjed võivad olla veelgi hullemad. Kui auto on külglibisemises, ei tohi samuti pidurit vajutada, sest see teeb asja veel hullemaks. Ainult käed peavad ringi käima imekiiresti. Niimoodi kirjapandult ei kõla see üldse nii loogiliselt kui ise reaalselt olukorda liberajal äraproovides.
Kui toimub kokkupõrge, ära hakka kuskilt kinni hoidma, lase käed lahti! Nii tekitad endale vähem vigastusi. Pinguta turvavöö alati üle ja jälgi, et selle alla taskusse ei jää võtmekimpu, mobiiltelefoni vms. Korista lahtised asjad autost ära!. Kokkupõrke tagajärjel muutub kõigi asjade mass 40 korda suuremaks, seega lendavad asjad selga niisuguse raskusega, mida on võimatu ette kujutada. TAGAISTMEL KA TURVAVÖÖ KINNI, eks! Ka taksos, mis sest et taksojuht kukub mölisema.
Enne autorooli istumist käi WC-s. Kui põis on täis, on raskem keskenduda juhtimisele. Ning kui peaks juhtuma õnnetus, siis turvavöö läheb just nimelt üle põie. Selle tulemusena, nagu märkis õpetaja Ridal diskreetselt, kaks elutähtsat vedelikku segunevad. Kui te saate abi vähemalt 30 minutiga võib hästi minna, kui mitte, siis ....

Teoorialoengule järgnevad katsed libedarajal. Ma annaks küll sooja soovituse, et kui sa seda koolitust kohustuslikus korras tegema ei pea, siis mine libedasõidule iseenda harimise mõttes.
Kõige suuremaks veaks, mida inimesed libisemise korral teevad on liiga palju pidurdamist ja liiga palju rooli keeramist. Need on nagu refleksid. Aga katsed näitasid, et lase pidur lahti ja keera rooli vähem kui 10 kraadi ning su auto on läbib ka libeda kurvi teel püsides. Näiteks, ütleme, et näed teel ootamatut takistust. Siis vale käitumine on see, kui lükkad piduri põhja ja kukud rooliga vehkima. Õige oleks see, kui pidurdad korra, kased siis lahti ja juhid ainult natuke rooli keerates auto takistusest mööda. Teoorias lihtne, praktikas ... peadki ise proovima.
Liikluspolitsei võiks kõik kiiruseületajad ja muidu tulletallajad rahatrahvile lisaks sundkorras sellele koolitusele saata.

Kanamunade salakeel

2010-05-01T21:05:00.003+03:00

Õppisin täna lugema kanamunade salakeelt. Muna peal oleval templi esimene number näitab lindude kasvatamisviisi:
0 - mahepõllumajanduslik tootmine
1 - vabalt peetavate kanade munad
2 - õrrekanade munad
3 - puuris peetavate kanade munad
Tähekombinatsioon esimese numbri järel näitab päritolumaad: EE-Eesti, LV-Läti jne. Ja sellele järgnev numbrikombinatsioon on tootja tunnusmärk.

Olles teada saanud need tähendused, valdas mind suur pettumus: kõik eelmisel nädalal turult ostetud "talumunad" algavad numbriga 3, seega on need puuripidamisel kanade poolt munetud ja talumunadega pistmist ei muffigi. Vot sellised munalood.