6.7.10

Minu Sitsiilia

Talvel juhtus nii, et me ostsime endale mingi sooduskampaania raames lennupiletid Sitsiilia idaranniku pealinna Cataniasse. Kuidagi kujunes nii, et otsustasime loobuda igasugustest ettevalmistustest ja planeerimisest ning triivisime mööda saart päikese ja suunaviitade järgi, ainsa kaaslasena kaasas mitu aastat vana Lonely Planeti reisijuht.

See on laias laastus meie läbitud marsruut.

View Sicily 2010 in a larger map

Ühtegi teedekaarti me ei soetanud, vaid sõitsime sinna, kuhu süda kutsus. Mõnes linnas pikemalt peatudes hankisime kuskilt hotellist või turismiinfost kohaliku kaardi ning kasutasime seda jalgsi orienteerumiseks. Kolmel-neljal korral läks tarvis ka telefonis kaasas olnud GPS, siis kui lootusetult kuskile suurlinna ühesuunaliste tänavate rägastikku lõksu jäime. Aga muidu üritasime olla nii loomingulised kui vähegi võimalikud.

Kuna ma edaspidi tekstis mitmel korral Lonely Planeti raamatut märgin, siis tegelikult ütleks kommentaariks, et tegemist on vägagi pealiskaudse raamatuga, mille puhul kohati tekib tunne, et kas autor on ikka ise kohal käinud või internetist mingid asjad kokku lugenud. Kordi ja kordi läksid meie arvamused ja kogemused raamatus kirjutatuga kardinaalselt lahku.

Ainsad asjad, mis peale lennupiletite veel broneeritud said, olid nädalane autorent (autorendi, liikluse ja viitade kohta kirjutan lähemalt allpool) ning majutus hotellis esimeseks ööks, sest jõudsime kohale võrdlemisi õhtusel ajal. Meie majutustest on lähemalt kirjutatud siin.

Catania

Nagu öeldud, algas meie Sitsiilia ringreis Cataniaga. Catania on sarmikas suurlinn, mille peatänavateks Via Vittorio Emmanuele, Via Garibaldi ja Via Etnea. Viimane on osaliselt jalakäijate tänav, kus asub rohkelt kõiksugu moodsaid kauplusi. Kõik suured tänavad saavad kokku linna peaväljakul Duomo juures, mille ees platsil asub kelmikas ja pisut robustne ausammas elevandile, mis sümboliseerib selgelt Sitsiilia araabia-minevikku. Veel tasub läbi lonkida suur- ja väike amfiteater, millest järgi veel küll ainult varemed, aga huvitav on näha, kuidas uus linna vana linna külge ja peale ehitatud on.

Kõige rohkem avaldas mulle muljet päris keskusest pisut eemal olev San Nicolo all’Arena kirik. See on massiivne ehitis, mis neil 1693. aasta maavärinas osaliselt hävines. Seda hakati taastama, kuid pole siiani lõpetatud, seega on tegu robustse monstrumiga, millel oleks justkui pea otsast hammustatud. Aga grotseskses ebatavalises peitubki sageli aegade hämaruste ilu ja see kirik eristub kõigist oma kolleegidest just nimelt inetuse ja luhta läinud ilu tõttu. Võimas.

Vahva atraktsioon on Catanias veel laupäevane turg. Isegi Lonely Planet annab nõu, et kui sa tahad soodsalt riideid osta, siis mine turule. Põhiliselt on seal muidugi selline Kadaka turu kräpp, aga seda on meeletus kogustes. Väga lahe elamus on ka seal samas kõrval asuv toiduturg, kus kehtib lihtne reegel: võidab see, kes röögib kõige rohkem! Ostke kaasa puuvilju, ostke lahtiseid oliive ja artišokisüdameid (mitu korda odavam kui poes ja restoranis!), ostke sinki ja juustu, kui on kuhu seda panna. Liha- ja kalaletid on aukartust äratavad. Sitsiillased söövad muuseas hobuseliha - selle kohale on kirjutatud Cavallo.
Söögikohti tasub Cataniast otsida Piazza Bellini ümbruse väikestel tänavatelt. Neid on seal hulgaliselt ja just sinna suunduvad õhtuhämaruses kohalikud söödikud .Sadama ala on Catanias tööstuspiirkond, mille kõrval asuvad tüüpilised Itaalia tasulised rannad - müüride taga, maksad sissepääsu ja oma tooli ja varju eest. Ülerahvastatud, ei soovita.

Calatabiano

Hakkasime Cataniast piki mere äärt ülespoole sõitma. Tee peal käisime mitmes armsas väikeses linnakeses ja ühes keskaegses araabia-normanni sugemetega kindluslossis, mis suurte investeeringutega on peeneks ürituste toimumise kohaks restaureeritud. Kui keegi otsiks erilist kohta Sitsiilias abiellumiseks, siis see oleks üks koht, mis ma peenema peo jaoks raudselt soovitaksin. Paik on ülistiilne ja ilus.

Taormina

Järgmine suurem turismilinn, kuhu ka Soome reisikorraldajad lennukite kaupa turiste tassivad, on mäe otsas asuv Taormina ja selle ümbruses asuv Giardini-Naxos. Asuvad imeilusas lahesopis, mis kõrgelt künka otsast tundub kui paradiisirand. Ülerahvastatud ja kitsas paradiisirand. Taormina on armas linn, Versace ja Gucci butiike täis pikitud ja turistidest tulvil. Me käisime läbi, aga ei tundnud ennast väga kõigutatult, et pidama jääda ning sõitsime edasi Messina poole.

Messina ja kolmnurga tipp

Messina on tavaline linn Sitsiilia saare ühe kolmnurga tipus, lähedal Itaalia saapanina nurgale ehk Calabria regioonile maismaal. Iga päev väljuvad Messinast kümmekond praami, mis inimesi teisele poole lahte või koguni kaugemale Napolisse või Genovasse viivad. Hea meelega oleks isegi tahtnud sõita ja Calabriasse ka oma maamärgid maha panna, aga jäi tegemata.

Öömajaga jäime pisut hätta ja hilja peale ning tiirutasime mõnda aega seal samas kolmnurga tipus ringi. Soodsaima variandi pakkus Torre Faro kämping, kus rentisime 40 euro eest tööstusvooluga kuuri, nagu Oliver seda nimetas. Ümbruskonna hotellid tahtsid voodi eest saada 80-100 eurot, nii et valisime odavaima. Tuba oli iseenesest aus, kööginurga ja nõudega, nii et oleksime saanud ise süüagi teha, kui mõni supermarket meid üles leidnud oleks.
Milazzo ja põhjarannik

Sitsiilia põhjarannikut mööda edasi liikudes läheb elu tõsisemaks. Milazzo ümbrus näeb välja nagu tuumaelektrijaam. Randade asemel industriaaltsoon, piki rannikut kõrguvad korstnad, mahutid, hallid tehasehooned. Kusagil nägime ka kohalikku Kundat, linna nime enam ei mäleta, aga seal toodeti kogu Sitsiilia tsement.

Põhjakallas on tunduvalt tuulisem kui mujal. Olgu pealegi, et päike lõõskab, Aafrikast tulev siroko puhub hea tahtmise korral seeliku seljast ära.

Milazzo kandis tasub peatus teha vaid poes käismiseks. Sattusime linnast välja sõites ühte suurde kommertskeskusesse, kus mitu supermarketit üksteise kõrval. Soovitan külastada ka soodsat sporditarvete ipermarketit Decathlon, kus saab igast spordi, matkamise ja vaba-aja kraami ulmeliselt soodsate hindadega.


Lõpuks mööduvad Milazzo korstnad ning rannik hakkab jälle silmailu pakkuma. Me ei tahtnud sõita mööda kiirteed (rohelise märgistusega autostrada), vaid valisime tunduvalt aeglasema, aga toredama maantee nr SS113. Võimaluse korral sõitsime ka hoopis mööda päris mereäärt kulgevat teed, kuid sellega oli tüütu, kuna jõudis sageli iga linna lõpus tupikusse ja tuli jälle suurele teele tagasi pöörata.

Niisiis, olles pikalt nautinud vaadet tööstuspiirkonnale, hakkavad tee äärde lõpuks ilmuma viidad väikestesse mereäärsetesse küladesse: Falcone, Oliveri, Marinello jt. Üks kelmikas sõna teavitab teid sellest, et ees ootab mõnus liivarand - “lungomare”. Kus iganes näitab lungomare peale, seal on meri ja loodetavasti ka päike. Siis hakkab maantee SS113 vaikselt mäkke ronima ning kusagilt kaugema kaljunuki pealt hakkab vilksama uhke läikiv lossilaadne ehitis. See on Tindari.Tindari

Tindarisse tasub minna küll. See on üks selliseid kohti, mis turismihordide teelt kõrvale jääb, aga samas on ikka turistikas ka. Tindarilased teevad raha nii: pargi auto mäenõlvale parklasse, maksa selle eest raha. Siis osta bussipiletid (60 senti tükk) ja saad sõita vähem kui viis minutit üles linna. Läikiv lossitaoline ehitis on tegelikult uhke glasuurplaatidega kaetud kirik ja koha tegelik vaatamisväärus on vapustava vaatega kreeka amfiteater (ei tea juba mitmes). Sissepääs 8 eurot ja me kolame parem niisama väikeses külakeses ringi.

Sõitsime edasi, aga teele jäävad väikelinnad (Patti, Capo d’Orlando jt. ) ei jätnud kuidagi tunnet, et sinna ööseks jääda. Hakkas juba vaikselt hämaraks kiskuma, kui maanteel ühe üksiku hotelli leidsime. 100 eurot öö, täiesti tühjas kohas, ei mingit asulat, ei inimesi. Kuigi me olime juba üsna mures, siis poiss letis leidis, et meie soov odavamalt ööbida on naeruväärne, nii et me sõitsime edasi.

Saint Stefano di Camastra

Me sõitsime edasi ja jõudsime lõpuks väikesesse, jälle künka otsas asuvasse keraamikale ja kahhelplaadindusele pühendunud linna nimega Saint Stefano di Camastra.

S. Stefano di Camastra linn asub justkui rõdu peal. Kaunite kahhelplaatidega kujundatud vaateplatvormilt (Palmide allee) avanes ülimalt romantiline päikeseloojang. Parkisime auto ja hakkasime mööda linna lonkima, et öömaja leida. See on ka hea tähelepanek tulevastele reisijatele, et autoga pole B&B-sid erit mõtet otsida. Kuigi viidad on väljas, siis sageli asuvad need kuskil kitsastel umbtänavatel, kuhu lihtsalt ligi ei pääse. Kõndisime mööda ühest meestekambast, kui üks järsku hõikab. Dormire? Si, si! Ja seal ta oligi, 50 meetri kaugusel kaks meetrit laial tänaval asus mesilase-nimeline B&B, mille neljandal korrusel saime endale üliarmsa suure rõduga katusetoakese 50 euro eest. Kõrvatropid olid jälle asja eest. Ma ei tea, mis nad seal kitsal tänaval tegid, aga hommikul oli selline hääl, nagu oleks akna all elevante taga aetud.

Ma mõtlesin mitmeid kordi, et iga õhtu oli meil nagu mingi oma koht, mis ootas. Et sa ei teadnud veel hommikul ja päeval, mis koht see on, aga kui sa sinna kohale jõudsid, siis tundsid, et ta on sind oodanud. Selle linnaga oli just nii samamoodi. Me olime jõudnud koju. Meie öömajadest on pikemalt ja lähemalt kirjutatud ka allpool.

Õhtud on siin sellised, et seitsme-kaheksa paiku kogunevad inimesed tänavale tsillima. Noored kükitavad kambas, lapsed mängivad palli, mutikesed jutustavad ühes nurgas ja taadid tossutavad teises nurgas. See kõik on ettevalmistusperiood õhtusöögiks. Sööma minnakse kella üheksa paiku või veelgi hiljem. Enne seda on restoranid inimtühjad ja tekib kahtlus, et kas sind teenindatakski, kui sisse lähed. Aga üheksast hakkab vilgas sagimine. Siit linnast leidsime ühe väga laheda nurgataguse kohaliku sooja auraga trattoria, kus menüü puudus ja kelner vuristas meile ja kõigile teistele ilmselgelt linna elanikele ette, mis neil täna pakkuda on.

Cefalu

Hommikul võtsime suuna Palermo poole. Jälle on mereäär täis igasugu lungomare rannalinnu, aga tundub olevat suhteliselt kivine meri. Enne Palermot jääb tee peale Cefalu, jälle üks koht, kuhu Soome reisikorraldajad turiste toovad. Kui sellistest pakettreisi-sihtkohtadeks valima peaks, siis mulle meeldis just Cefalu kõige rohkem.
Mere ääres lahesopis asuvas linnas on mõnus soe kliima, kuna linna taga asuv hiiglaslik La Rocca kalju hoiab tuuled kinni. Kitsad tänavad, Duomo plats, poekesed ja tilluke liivarand teevad sellest kuidagi armsa ja koduse koha, kus on mõnus olla. Piisavalt väike, et olla omaette, piisavalt suur, et mitte igavleda. Mööda mere äärt saab minna matkale kaljudesse raiutud teerada pidi (me nimetasime selle kohe Inka Trailiks). Cefalus leidsime mööda tänavaud konnates igasugu B&B majutusi, aga et päev oli veel noor, siis oli liiga vara sinna pidama jääda. Nii et sõitsime suurlinna Palermosse.

Palermo

Palermo ehmatas natukene ära. Kui Catanias oli liiklus hull, siis siin tundus veel kordi hullem. Nagu oleks sipelgapessa sattunud. Parkisime auto kuskile kõrvaltänavale ja läksime linna avastama.

Sellises palavuses on muidugi üsna kurnav käia suu ammuli ja ringi vahtida. Tuleb arvestada ka, et sitsiillased peavad ausalt lõunapausi. Varieeruvalt umbes 11.30/12.00 kuni 16.00/16.30 on paljud ärid ja isegi turismiinfo kinni. Seega polegi linnas muud teha, kui lihtsalt higist nõretades ringi tatsuda.

Plaanisime alguses Palermosse ka öö peale jääda. Saare pealinn ikkagi, palju näha, palju teha. Aga tänaval ühtki B&B-d väga silma ei hakanud (paaris kohas lasime uksekella, aga polnud kedagi kohal) ning turismiinfo tädid olid väga abitud. Neil on pakk visiitkaarte mingite kohtadega, kellega on ilmselt kokkulepe olemas, aga kui küsid midagi muud, siis ei osata ja ei taheta väga midagi teha. Ma küsisin näiteks, et kui teil linnas, midagi head ei ole, ehk leiab linna lähedal mõne agriturismo (farm, meie mõistes midagi turismitalu laadset)? Tädi võttis selle peale välja paksu 2008. aasta Palermo majutuse kataloogi ja hakkas lappama. Halloo! On 2010. aasta ja te kasutate turismiinfos 2008 materjale? Väga ei tundu usaldusväärne.

Castellamare di Golfo

Niisiis jätsime õhtuse Palermo kus seda ja teist ning põrutasime jälle edasi. Sõitsime päris pikalt, ekseldes vahepeal mingites mereäärsete villade rajoonides, kus linnu nagu polegi, lihtsalt tänavatevõrk eramajadega. Oma koha leidsime jällegi üsna juhuslikult romantilise nimega linnast Castellamare di Golfo. Armsa väikese sadamasopiga linnas polnud suurt midagi teha, ega vaadata, aga seal oli hea olla.
Linna sisse sõidul oli suur hotell ning mõtlesime, et lähme küsime igaks juhuks, sest äkki siin jumalast maha jäetud kohas on juhtunud ime ja hotell ei maksagi sada eurot. Ei maksnudki. 95 maksis. Me ütlesime, et me ei taha nii palju maksta ja retseptsioonis töötanud neiule meenus järsku, et ehk saab ta meid isegi aidata. Ta sebis meid oma sõbra vanemate juurde koju.
See oli superlahe. Vanemad elasid ülemisel korrusel ja all korrusel oli neil apartement, mida aegajalt kasutas nende 28-aastane tütar. Tütar oli just eelmine nädal mehele läinud. Kuna me millegipärast pererahvale väga meeldisime, siis itaalia keeles räägiti meil pikalt tütre pulmadest ja näidati koridoris uhked lillevanikuid ja isegi pruudiloori. Igal juhul olid need väga armsad inimesed, kes meid niimoodi avasüli oma koju võtsid. Perenaine käis vabandas, et ta ei jõudnud sahtleid tühjaks teha ja vannitoas on veel tütre asjad, aga mis meil sellest! Suurepärane peavari oli olemas ja veel niivõrd ehedas kohas ka! Meie koht oli meid jälle oodanud ja me olime ta ootamatult leidnud.
Õhtu veetsime kohalike järele luurates, et kus nad söövad. Seal sadamasopis on hulgaliselt peenekoelisi baare ja restorane. Me valisime välja päris sadama nurgas asuva vabaõhurestorani, kus plastist mööbel ja köök/lett asub väikeses putkas, mille servale on päeva söögid välja pandud. Hinnad on head ja selle koha auks ma pean ütlema, et siin sõime me maailma parimat kaheksajalga. Insalata di Mare on neil hästi tüüpiline salat, mis koosneb kaheksajala tükkidest, krevettidest, sellerist ja ma nüüd ei mäleta enam, mis jupid seal veel on. Kõik ju teavad, et kaheksajalg on üks igavene kummine loom. Aga nüüd tähelepanu! Kaheksajalg läheb kummiseks seistes. VÄRSKE kaheksajalg on pehme ja peaaegu sulab suus. Selline imeliselt kerge, maitsev, suussulav! Aaaaaah! Kui keegi eales peaks Castellamare di Golfosse sattuma, siis otsige see väike urgas üles ja sööge meresalatit ainult värske kaheksajala nimel!

Erice

Kui mõnda “vaatamisväärsust” üldse kindla peale soovitada, siis minu lemmikuks oli Erice linn, mis asus nii kõrgel mäe otsas, et linn oli sõna otseses mõttes pilvedes. Kui autoga vaikselt mäkke ronid, siis näed, kuidas pilved tulevad järjest lähemale ja lähemale. Üks hetk on auto udu sees ning järgmine hetk paistis jälle päike. Mida kõrgemale jõuad, seda pilvisemaks läheb.

Ericet on soovitav külastada just hommikupoole, sest siis on pilve-efekt täiuslik. Linnaväravatest sisse minnes kohe vasakule jääb ebatavalise eraldi kellatorniga peakirik, mille normanni-ajastust pärit araabia-mõjutustega elegantne roosaken lisab udus kõrguvale ehitisele tontlikku salapära.
Erice on nagu väike Itaalia Harry Potteri linnake, eriti udusse mähkununa. Niiskus on kogu linna üle sammaldanud, mida palavas Sitsiilias mujal eriti ei näe. Pigem meenutab see oma kitsaste kivitänavatega Prantsusmaad kui Lõuna-Itaaliat. Hea nipp mäkke tõusmiseks on lähedal asuvast suuremast linnast Trapanist algav köisraudtee. Jätate auto alla parkimisplatsile ning tiksute gondliga läbi pilvede vaikselt ülespoole. Vaated ümbruskonnale ja merele on hingematvad.

Läänekallas, Trapani ja Marsala

Sitsiilia läänekaldale jäävad Trapani ja Marsala linnad on juba teistmoodi Sitsiila, kui lärmakas ja ülerahvastatud idarannik või karmikoelisem põhi. Siinne meelsus ja aura on leebemad, siroko on vaibunud, päike sirab ning kõik on kuidagi lill. Läänekallas on kindlasti vähem turistikas, kui ida. Siin laivad pikad laiad liivarannad, kuhu Aafrikast pidevalt liivadüüne juurde puhutakse. Meie seal viibimise ajal olid lungomared praktiliselt inimtühjad või siis väga hõreda asusutustihedusega.

Marsalasse me oleks tahtnud ööbimagi jääda, sest see oli nii mõnusa õhustikuga paik. Taadid mängisid kiriku ees kaarte ja mammid lobisesid puuvarjus. Turismiinfo, mis asub kohe keskväljaku nurgal, aitas leida B&B, mille manager lubas pooleteise tunni pärast meid kiriku ees oodata ja siis kohale viia. Kell tundus kuidagi vähe ka, nii et me otsustasime hoopis oma round tripi jätkata.

Selinunte, Agrigento ja Cave di Cusa

Sõitsime ikka piki mereäärt, kuni jõudsime sellisesse kohta nagu Selinunte. See on vaatamisväärsus number kaks, mille kohta ma ütleksin, et peab külastama. Mulle meeldis väga. Tegemist on Kreeka-aegse templite pargiga, millesuguseid leiab Sitsiilias tegelikult mitmeid.

Kõige tuntum nendest on Selinuntest mitte väga kaugel asuv Agrigento lähedal asuv Templite org, kus oru keskel asuval künkanõlval on hästi säilinud mitu traditsioonilist kreekapärast sammastemplit. Kes on käinud näiteks Ahtena akropolist kaemas, siis Agrigento templid on pisut paremini säilinud, aga ehitatud kollakas-punakast liivakivist, nii et nad näevad sootuks teistsugused välja.
Agrigento on tõeline turistide paradiis, kus maksad iga sammu eest. Parkimine - 3 eurot. Parkla asub sissepääsust kaugel, tahad golfikäruga sinna sõita? 5 eurot. Sissepääs templite alale - 10 eurot. Tahad juhendit ka kaasa - 1 euro. Audiogiid - 10 eurot. Lähed väravatest sisse, tahad külastada ühe templi sammaste vahele paigutatud kunstinäitust - 6 eurot. Tahad palava päikese all vett - unista edasi.

Selinunte templite park on aga metsik maa. Kuigi sissepääs sinna (9 eurot, aga parkimise eest õnneks maksma ei pidanud) on euroremonditud, siis väravast läbi astudes avaneb teie ees tohutu kuivanud põld, kus mitme hektarilisele maalapile on pillutud templivaremed, amfiteater, akropolis ja kohalikud linnajäänused. Ning kohalikud ütlevad, et seal on superilus rand, minge ujuma ka! Vanadele ja laiskadele on jällegi golfiauto võimalus, kus sind sõidutatakse ühe kivihunniku juurest teise juurde ning ei pea ise lõõskava päikese all lonkima.

Aga mis teeb Selinunte siis nii eriliseks? Väga lihtne - seal pole mingeid piiranguid. Sa võid turnida templivaremetes, ronida sammaste otsa ja kolada kivide vahel nii palju kui süda lustib. Ma pole midagi sellist enne näinud/teinud. Tavaliselt lastakse nii vanadele majadele ainult lähedale, katsumisest ja sisse ronimisest pole mõtet unistada. Aga siin, meie kahekesi, lugematud sisalikud ja õhus pikeerivad pääsukesed olime nende ülivõimaste sammaste vahel ainukesed elusolendid ja see tunne oli võimas. Mulle meeldib ajalugu niimoodi katsuda.Selinunte lähedal on veel üks selle kohaga seotud väga lahe vaatamisväärsus - Cave di Cusa. See on kivimurd, kust need sambad ja kivid kõik kunagi välja toksiti ning siis 10 km kaugusel asuvasse linna sikutati. Mitu sambamürakat vedelevad rohus ja ootavad transporti, mitmete väljatoksimine on alles pooleli. Väga põnev, täiesti “must see” koht! Ma mõtlen, et kõik Eesti koolilapsed, kes ajaloos püramiidide ja templite ehitamist õpivad, peaks selliseid kohti vaatama viima, et tekiks tunnetus, kui võimas see ettevõtmine 1500 aastat tagasi oli!
Ööbima jäime Selinunte külje alla Marinella rannakülasse. Keerasime miski B&B sildi peale kuskile majade vahele agulisse ja juba hüüdiski üks paks mees saksa keeles, et kas me otsime öömaja. Paks mees oli Giovanni, kes oma Mammi ja Papiga elas maja esimesel korrusel, teisele korrusele olid tehtud turistidele toad. Mammi oli sakslane ja väga sõbralik vanadaam. Papi istus üle tee naabri garaaži ees ja vaatas saabujaid niisama uudishimulikult. Giovanni oli nooruses olnud kickboxingu meister, aga vanas eas pasta söömisest paksus läinud. Prouat ei paistnud tal olevat. Meie ööbimiskohtadest on lähemalt kirjutatud ka siin.

Enna, Piazza Armerina, Caltagirone

Agrigento templiorus ära käinud, otsustasime jätta mereõhu ning teha siis sissepõike sisemaale. Lonely Planet kiitis kangesti keset saart asuvad “sarmikat” Enna linna. Selline mulje jäi küll, et raamatu autor tugines oma väidetel kellegi teise elamustele, sest Ennas ei tundunud olevat midagi eriti vaatamisväärset. Isegi sisekliima poolest tundus täitsa mõtetu linn.

Ning mis kõige üllatavam - Enna majutusasutused olid paksult rahvast täis. Mis nad seal küll tegid?! Igal juhul, kui te siiski olete otsustanud kõigest hoolimata Ennat külastada, siis sealse peaväljakuääres oli üks kõige hubasemaid B&B majutuskohti. Tasuta internetiga! Koht kannab nime Prosperina B&B ning sinna saamiseks on soovitav teha broneering. B&B meeldis meile väga, aga vabu tube neil paraku ei olnud. Valves olnud tüdruk ütles, et oodake natuke, võib-olla ma leian teile midagi muud ja helistas oma ülemusele.

Ülemus tuli meile järgi ning nad seletasid, et kohe siin samas, 3 minuti kaugusel on üks teine koht, kus me ööbida saame ja et ülemus viib meid nüüd sinna. Mis aga tõlkes kuidagi kaduma läks või mille nad “unustasid” mainida, et meid viidi linnast umbes 5-minutilise sõidu kaugusel asuvasse ülemuse koju. Maja allkorrusel elas pere ise, üles olid tehtud tagavaraks mõned külaliste toad. Kaalusime pisut ja otsustasime siiski jääda. Tuba oli ilus, me olime külaliste osas ainukesed inimesed ning autoga Ennasse oli tõesti lühike maa.

Ennast edasi asub veel mitu sellist mägilinnakest, mida Lonely Planet mainib vaid põgusalt, kuid mis meile avaldasid tunduvalt rohkem muljet kui Enna. Piazza Armerina on nagu Enna suurem õde, ainult kõvasti rõõmsameelsem. Ning Caltagirone erineb naabritest oma elegantse barokk-looki poolest. Caltagirone kesklinnas asuvad väga uhked maalitud keraamiliste plaatidega trepid. Samal päeval kui meie seal käisime, pidi õhtul toimuma ka kohalik suur pulmapidu, nii et kogu linn oli ehetes.

Syracusa

Õhtuks tahtsime jõuda ja ööbima jääda Syracusasse, et järgmisel hommikul Catania poole startida - reisi lõpp hakkas lähenema. Syracusa on tõesti ilus linn. Õigemini Ortiga saarel asuv elegantne Syracusa vanalinn. Kui seal kandis olla, siis on see kindlasti väga ilus koht, mida külastada, aga ma ei tea, kas niimoodi spetsiaalselt kaugelt kohale sõita oleks mõtet.
Ortiga saare juures asub uhke paadisadam ning väga mõnus on piki promenaadi uhkeid laevu imetleda. Lisaks pakutakse ohtralt paadiekskursioone ümber saare ning looduslikesse kaljukoobastesse, kindlasti tore elamus. Et oli reede õhtu, pidi linnas toimuma tangofestival ning lootsime sellest lahedat elamust. Öömajaga läks aga uskumatult raskeks. Festivalitõttu tahtsid kõik kohad kaks korda rohkem raha kui tavaliselt. 80 ja 90 eurot B&B toa eest ei kuulunud aga meie eelarveliste plaanide hulka. Turismiinfo töötaja oli ilusa ilma tõttu lahkunud ning tema kolleeg ütles, et ei saa meid aidata. Pärast pikka mööda linna hulkumist otsustasime lahkuda.

Tagasi Cataniasse

Esialgne paan oli leida mõni majutuskoht ranna ääres teel Cataniasse. Paraku jääb Catania ja Syracusa vahele umbes samalaadne tööstusmaastik nagu põhjas Milazzo ümber, nii et igasugune soov seal randa minna tapetakse juba eos (kuigi rannad seal isegi eksisteerivad). Kellel rohkem aega, siis soovitan soojalt liikuda pigem Syracusast lõuna poole. Meil nii palju aega polnud ja seega avastasimegi endid hoopis reedeõhtuses Catanias, päev varem, kui plaanitud.

Majutuse leidmine tundus ulmeliselt keeruline, sest turismiinfo pakkus meile ainult 100 eurolist 2* hotelli kesklinnas või 60-eurolist pansioni kusagil kõrvarajoonis. Tänasime abi eest ning mõtlesime, et peabki kuskile suburbi minema, kui tänaval astus meie juurde meesterahas ning küsis, kas me otsime majutust. Tema B&B on kohe siinsamas lähedal. Läksimegi. 50 euro eest saime Catania kesklinnas oma reisi kõige uhkema maalitud lagedega toa. Enam paremini poleks saanud minna, sest nagu iga õhtu varemgi, oli kusagil oodanud meid see oma koht. Majutuse kontaktid leiad siit.

Järgmisel päeval peale lõunal pakkisime asjad kokku ning asusime tagasiteele.

Mõned praktilised tähelepanekud

Sitsiiliasse minnes võta kaasa kõrvatropid. Ma ei tea, mis ma ilma nendeta teinud oleksin. Kohalik päevakava algab varajase ärkamisega päikesetõusul. Alustuseks tuleb kõigile pereliikmete ja naabritele kõva häälega (sageli röökides) selgitada, mida sa unes nägid. Siis pannakse turistide akna all traktor tööle. Või hakatakse kõrval ruumis seina lammutama, nagu meil seal Torre Faro kämpingus juhtus. Igal juhul on hommikud üksjagu lärmakad, just siis kui teil parajasti kõige magusam uni oleks.

Reisile minnes lootsin ma päris palju turismiinfode peale, kuid tegelikkuses polnud neist väga palju abi. Mul on vastupidine kogemus Toscana ja Emilia-Romagna kandist, kus oligi nii, et läksid turismiinfosse, ütlesid, et sa tahad majutust ja siis nad helistasid kuskile hotelli või kohta või kellelegi koju, kelle kohta teati, et ta võtab külalisi vastu. Sitsiilias olid nad selles suhtes kuidagi hädised. Iga kord, kui me küsisime, tundus see nagu tuumateadus olevat neile.

Kui turismiinfod ei aita või neid ei leia, siis suurepärased kohad abi küsimiseks ja näiteks WC-s käimiseks on hotellid. Lähed sisse, küsid, et kas tuba on, mis hind on ja siis nagu muu seas küsid, et kas te saaksite kaardil näidata, et kus me oleme ja mis siin linnas veel teha on. Ja kui toa hind ei sobi, siis küsi julgelt ka seda, et mida odavamat nad soovitavad. Ma pean tunnistama, et niimoodi aidati meid väga lahkesti ja palju rohkem, kui need turismiinfo mutid. Valehäbi pole mõtet tulla, sa nagunii ei tule tõenäoliselt tagasi, nii et küsi julgelt. Ja ilusas puhtas vetsus saab ka alati käidud.

Toidupoodides käies ära sattu segadusse. Supermarketitega on seal nii, et kui on poe peal nimi Market või Mercado, siis arvestage, et tegemist on tillukese putkaga. Kui poe pealkirjas on Supermarket või Supermercado, siis on tegemist sellise väiksema Konsumi mõõtu kauplusega a la Valdeku pood või Jannseni pood või Männiku Maxima. See, mis meie mõistes annab supermarketi mõõdu välja, kannab uhket nime ipermarket (hüpermarket, aga itaallased ei tunne H-tähte).

Teisi linke

Oma reisielamustest on pikemalt kirjutanud ka Oliver. Siin.
Väike valik pilte sai siia riputatud.

No comments: